Arvustus. Koffi õlekõrs on huumor
Indrek Koff
"Saja rahva lood" ja "Poeem" (mõlemad 56 lk)
Toimetanud Kajar Pruul
Välja andis Härra Tee & proua Kohvi
Illustreeritud Jüri Mildebergi piltidega
Dan Mikkin kujundas
Kaks uut Indrek Koffi lühikest raamatut on laual. Esimesena sattus näppu "Saja rahva lood", muinasjutukujundi kordusel põhinevate sedastuste ja eluõpetuste kogum.
Koff puistab üksikisiku emotsionaalset sisevaadet ja sotsiaalseid lööklauseid parafraseerivate lausete vahele ka lapsemeelsemalt suunatud naivistlikke fraase, hägustades nii piire "raskema" ja kergelt seeditava, optimistliku ja kurjakuulutava sõnumi vahel. Ju ta tahab näidata igatsuslikku-poeetilist maailmatunnetust kõrvuti tõejärgse nutiagoraa anarhiaga, kus maksab ainult primitiivne ning seda valjem kõnelaad ühes seda vastukaaluks tasalülitava jabura huumoriga.
Paigutades kõik oma mõtted liigilt muinasjutu, fiktsiooni alla, heidab autor õlult vastutuse viljeleda tõsimeelset, ühiskondlikult akuutset kommentaari, mis panustaks nüüdisfolkloori müüdiloome arengulukku nii nagu seda tegi tema "Eestluse elujõust". Teisalt on ta taas siin selleks, et lühikeste sõnavõttudega kaasaja väärarusaamu ja mõttetusi ümber lükata või neid naeruvääristada. Saa siis aru, kus autori positsioon täpselt paikneb, eks eristusvõime oleneb lugeja osavusest Koffi irooniadoosi vahetpidamata kindlaks teha.
Faktikauge, keskendumisraskustes ühiskonna muinasjutt elik luiskelugu võiks just nimelt olla nii sporaadiline, tähendusi laiali pilduv, aga selgitusi andmata sarkastiliselt ajas hajuv nähtus. Autor oleks justkui teadlikult piiranud ennast Twitteri-sissekannete raamiga, et situatsioonid ja karakterid täielikult välja arendamata jääksid ning iga eelnev mõte järgmise mõjul ununedes faabula puudust, katkendlikkust rõhutaks. Või siis äkki on see kujundikeel niivõrd komplitseeritud, et vaid teksti semiootilise lähianalüüsiga järgmise tasandi sisu end ilmutada võiks? Jälle ei tea, krt, praegusajal ei või milleski kindel olla. Koff vist tahab segadust süvendada. Pigem rõhub ta ikkagi meelelisele, mitte mõistuslikule vastuvõtule.
Mõne muinasjutu puhul võiks ju olukorrakirjeldused reaalse avaliku elu sõlmpunktidega kokku viia, mõni jääb väga üldisele tasandile, igapäeva suvahetke tragikomöödiat väljendama. Kes otsib tsitaate, mis pakuks alternatiivi eneseabižanri populismile, leiab siit aforismikogumikust tekstijooksu, millega oma hingevaegust salapära ja stiilivõtete alla peita. Või sealt hoopis oma probleeme avastada. Koff ei soovita otse, ta läheb pika ringiga, ja kui ta suudab lugeja mõttes mõne isikliku seose luua ning panna ta mõneks ajaks nende vastu naalduma, siis võib eesmärgi täidetuks lugeda. Subjektiivne assotsiatiivsus on nende katkendite adumisloogika võti.
Test: vaata, kui kaua jõuad sa juhuslike hõigete keskel tähelepanu fokuseerituna hoida! Kujutle, kuidas säraks su Facebooki päisefotol staatusena: Mõnikord tundub tõesti, et füüsika on tegelikult mõttetu. Et kõige kangem on siiski illusioonide jäävuse seadus (lk 42). Kujutle, mis mulje jätaks see mõne poliitiku seinal.
Kõlavaid ütlusi võib siit igal juhul hulgi leida, kui keegi neid tõepoolest otsida armastab. Mina ei armasta, sest vähemalt kirjandus võiks jääda viimaseks kohaks, kus puudub loosunglikkus. Isegi kui see loosunglikkus kritiseerib loosunglikkust.
Teine uus Koffi kõvakaaneline on "Poeem", mis näib kui riigikirjaniku pihtimus ja võtab vaevaks maksumaksjale autori loometöö sünni kannatused puust ja punaseks ette näidata. Nii õigustab see omamoodi ka "Saja rahva lugusid" ning võiks ju rahustada neid lugejaid, kes korrapäratut laadi automaatkirjutamise vaimust kantud muinasjutupõimikust juba raevu kukkusid.
Aga et seegi raamat on üpris (enese)irooniline, siis mõne lootusetu juhtumi (inimese) võib "Poeem" siiski kettasse ajada. Et ise riigikirjanik ja hakkab veel minu raha eest selle kulul nalja tegema! Palun rahuneda. Kui Koff valitud palad auditooriumi ees vähegi ilmekalt ette loeks, oleks minu kui stand-up-ignorandi jaoks tõenäoliselt tegemist keskmisest kõvasti taibukama püstijalaetendusega. Kuuldavasti möödunud aasta kirjandusfestivalil HeadRead juba tema muinasjutte laivis esitati.
Siit kerkib must huumor, kohati vulgaarnegi, esitatuna läbi tõsielulise kurbmängulise kõrvalpilgu, kus isiklik on peidetud üldise eleegianoodi varju ja heidab omakorda vastu pilkavat varju. Avaneb eesti kirjanduse konnatiigi kaardistus läbi sealsete praktikute seas levinud dilemmade, käibetõdede ja harjumuste, siseringisuhete vastuokslikkuse ja indiviidi kannatuse. Ebamäärane mitmesuunaline sotsiaalne surve ja autoriteet vastu ebakindlat saavutusvajadust – see kõik on ju nii üldine, paratamatu, mitte kunagi lõpuni vaba, avalik ega eetiline. Nii tegelikult igas valdkonnas ja aegade lõpuni. Aamen.
Kui nüüd kogu see eksperimentaalne poeesia maha rebida ja uitideed oma reaalsed vasted leiaks ning keegi need arvamusartiklis täpselt ära sõnastaks (eks dekodeerimine olegi lugeja ülesanne ja mõnu sealjuures), siis saaks ehk päris asja- ja ajakohase kriitilise peegelpildi kirjandusinimese eluolust. Natuke naljakas ja natuke õudne, nagu muu hulgas lastekirjanikuna tuntud Koff oma lapse sõnu heast raamatust kord AKs vahendas.