Peeter Helme raamatusoovitus. Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis" ({{commentsTotal}})

Philip K. Dick
"Mees kõrges lossis"
Tõlkinud Karin Suursalu
Välja andis Tänapäev (266 lk)

20. sajandi ulmekirjandusest on võimatu rääkida mainimata Philip K. Dicki nime. Ja tegelikult mitte ainult ulmekirjandusest, vaid ulmest üldse. Ideede genereerijana, hullumeelsuseni lennuka mõtlejana, teiste kirjanike, filmitegijate ja videomänguloojate inspireerijana on tema rolli võimatu üle hinnata. Kes pole ka lugenud Dicki raamatuid, on kindlasti näinud "Blade Runnerit", "Minority Reporti" või "Total Recalli", mis kõik põhinevad tema teostel. Kuigi, selguse huvides olgu öeldud, et Philip K. Dicki romaanid ja novellid on sageli sedavõrd hullumeelsed või lihtsalt niivõrd kirjanduslikud, nii originaalse kompositsiooni ja esituslaadiga, et nende filmivariandid erinevad kirjutatud originaalist sageli üpris palju.

See kehtib ka ühe Dicki legendaarsema teose – alternatiivajaloolise düstoopia "Mees kõrges lossis" kohta, mille ainetel hakkas Amazon 2015. aastal väntama samanimelist filmisarja. Sellele, kes on lugenud seda raamatut, mis räägib maailmast, kus Saksamaa ja Jaapan on Teise maailmasõja võitnud ja jaganud omavahel ära Ameerika Ühendriigid, ei jää kindlasti märkamata sarja ja romaani vahelised suured lahknevused.

Aga usutavasti ei jää tähelepanelikule eesti lugejale märkamata ka suur erinevus 2016. aastal kirjastuse Tänapäev "Punase raamatu" sarjas ilmunud "Mehe kõrges lossis" ning 1993. aastal ilmunud pehmekaanelise väljaande vahel. Tõlkija on sama – mõlemal juhul on eestindajaks Karin Suursalu. Ent nagu ta ise Vikerraadio kirjandussaates "Loetud ja kirjutatud" ütles, on tegu kahe täiesti erineva tõlkega.

1993. aastal oli Suursalu algaja tõlkija, kes erilise kogemuseta pani "Mehe kõrges lossis" eesti keelde ning kui kirjastus Tänapäev soovis kultusteost uuesti avaldada, vaatas Suursalu oma kunagise töö vilja üle ning leidis, et see ei lähe mitte ja tegi tõlke ümber.

Ma ei hakanud ise tõlkeid võrdlema, sest see omaaegne pehmekaaneline eksemplar on ammu rändama läinud. Mäletan, et raamat meeldis mulle väga ning soovitasin ja laenasin seda kõigile tuttavatele, kuni ta jäigi sinna, kuhu iganes ta siis jäi. Lugedes uusversiooni oli tunne sama, mis enam kui kakskümmend aastat tagasi: Philip K. Dick ei kirjelda mitte ühte sünget ja haiget fantaasiat, vaid räägib päris inimestest ja päris maailmast.

Ilmselt rõhutab seda ka valitud lähenemisnurk, kus autor ei räägi mitte maailmapoliitikast, ei vaatle sündmusi suurkujude ja ajaloo sõlmpunktide kaudu, vaid kirjeldab tavaliste inimeste elusid ja jutustab sellest, kuidas lihtsad inimesed püüavad ajaloo hammasrataste vahel ellu jääda ja toime tulla. Mõnel õnnestub see paremini, mõnel halvemini, erinevad olukorrad toovad Philip K. Dicki teoste tegelastes esile erinevaid iseloomujooni. Kangelasi me siit eriti ei leia, kuid ka paadunud kaabakaid on vähevõitu. Just selles peitubki romaani sisendusjõulisus – autor ei kirjelda mitte lihtsalt ühte fantaasiat ega arenda mingit kontrafaktilist ajalooteooriat, vaid ta annab lugejale võimaluse samastuda tegelastega ning just selle kaudu panna meid häirivalt küsima, kui reaalne on ikka reaalsus ja kas alternatiivid olemasolevale tegelikkusele on lihtsalt mõttemängud või midagi enamat.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Vikerraadio



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: