Arvustus. The xx vaatab endast kaugemale ({{commentsTotal}})

The xx
The xx Autor/allikas: Facebook

Uus plaat
The xx
"I See You" (Young Turks)
10/10

Mahukas Pitchforkile antud usutluses selgitas The xx'i liige Oliver Sim, et albumi "Coexist" valmimise käigus küsisid nad endalt korduvalt, kas uus muusika, mis plaadi jaoks valmimas on, pole tegelikult hoopis paroodia neist endist.

See mõte annab kätte suuna, mida The xx tänases popmuusikas tähendab. Nad on enamat kui lihtsalt bänd. Neile omased tagasihoitud pisarad, ilusaks maalitud südamevalu ja õhuline pseudo-tantsumuusika on indietronica fenomen, ilma milleta ei oleks ilmselt seksielektroonikat (XXYYXX, Lapalux), hipster-elektroonikuid (James Blake, Chet Faker), rääkimata äärealade popist (London Grammar, HAELOS, Jessie Ware). The xx mõjutused on nii universaalsed, et kohati ei pane neid enam isegi tähele.

Sealjuures on The xx muusika võimatu ilma nende endita. Romy Madley Croft, Oliver Sim ja Jamie Smith on kõigis lugudes tugevalt esil ning küsimus pole mitte ainult muusikas ega vokaalis, vaid pigem äärmuslikus introvertsuses. Pealiskaudsel vaatamisel näib see muusika kui harjumuspärane poeesia purunenud armastusest, kuid The xx keerab selle lausa nartsissistlikuks. Igatsus ja südamevalu panevad esitama küsimusi, millele nad ei ootagi vastuseid. Romy ja Oliveri duetid ei ole dialoog kahe inimese vahel, vaid võitlus eneses, oma hinges.

The xx muusika lähtepunktiks on enese leidmine. Olgu see siis noorusest tingitud kogenematus, seksuaalne pinge või introvertse muusiku paradoks, mis iganes. Jamie, Romy ja Oliver näitavad, et nad ei teagi tegelikult, mida nad tahavad. Otsivad, teadmata mida. Aga sellest ei paista läbi loobumine, pigem on see alati olnud täis lootust, usku tulevikku.

Selles mudelis ei tundu olevat midagi ainukordset ja ega otseselt polegi. The xx vormis noore inimese varjatud probleemid lihvitult muusikasse ja mõjus kui päevik, mida kuulaja tegelikult ei peaks lugema. Kolm lapsepõlvesõpra, kelle ainus võimalus raskuste ületamiseks oli see kõik koos muusikasse matta. Nad tegid seda lihtsalt eriti hästi ja kogu südamest.

Aga elu jõudis neile järgi. Jamie soolokarjäär süstis temasse enesekindlust, seni end taustale peitnud produtsent ja instrumentalist astus hirmudele vaatamata rambivalgusesse. Romy Madley leidis enda ellu armastuse (kellega ta hiljuti ka kihlus) ning tegi laulukirjutajana mitmeid kaastöid, nii Jessie Ware'i "Share it All" kui One Republicu "Fingertips". Oliveri teele sattusid raskemad probleemid - ta seisis silmitsi alkoholismiga, mille tingisid nii madal enesehinnang kui ka joovastus saavutatud edust. Tänaseks on ta karske ning sai enda probleemidest võitu.

Värske album "I See You" saab alguse seega täiesti uuest kohast. Esimesest albumist on möödas üle seitsme aasta ning kuigi tahaks öelda, et The xx on kasvanud suureks, jõudnud kodusadamasse või isegi leidnud oma koha, siis vastupidi. Valu asemel on südamesse pugenud rõõm ja armastus ning möödunud probleemidele vaadatakse tagasi. Sellele vaatamata ei näita kolmas stuudioplaat ühtki märki loomingulisest üleskasvamisest, ning seda heas mõttes. Nende muusika on ikka veel särtsakas, ambitsioonikas ja piinlikult aus.

Suurim muusikaline muutus seisneb selles, et Jamie ei soovi ka The xx ridades enam pelgalt viimistlev taustajõud olla. Ta ei hakka laulma, mitte seda, temast ei saa bändi kolmandat vokalisti - Jamie xx sõnadeks ja keeleks on sämplid, kosmilised kulinad ning anti-tantsurütmid. Tänu sellele on kolmas plaat ka nende karjääri kõige tihedam, kus kõlapildilt on lugudes küll vähem õhku, ent luuüdis on siiski olemas nn The xx kõla, mille tabamist bänd teist albumit tehes nii väga kartis. Aga ei, paroodiat ei kuulnud toona ega kuule ka praegu.

"I See You" on selgelt tervikalbum, mille iga lugu kümnest istub õigel kohal, mõjumata seejuures üleliigse või tühisena. Kui esisingel "On Hold" paistis esmapilgul pisut totter ja "Say Something Loving" näis veidi kohatu, siis plaadil asetuvad need paika nagu pusletükid ja täidavad konkreetset ülesannet. Eelmine album "Coexist" oli ehk liigagi terviklik, ühtlane ja sujuv, kuid nüüd on tasakaal täpne ja liialdamata.

Põhiolemus jääb uuel albumil samaks. Lugude selgrooks on Oliveri ja Romy habras vokaal, mille seob kokku selge ja terav kitarrisaund. See on ülimalt tehniline vaatepunkt, The xx muusika on alati mänginud väikeste kõlade ja detailidega ning seda pakub Jamie xx küllaga. Lugude südames ei istu enam tuksuv bass, mis keris pinget ja hoidis tantsumuusika mustrite abil fookuses - žanriline variatsioon on "I See You" peal palju suurem, sissepoole elavad ballaadid avavad ennast, lasevad valguse tuppa.

Toome ühe näite. Juba sooloalbumil kõlanud kommertstriumf "Loud Places" näitas, et Jamie xx oskab gospeliga osavalt ümber käia ning lugu "Lips" tõestab seda taas. Esiplaanil kõlav vaikne gospelsämpel ei süsti loosse musta muusikat, seal pole jälgegi soul'ist ega funk'ist. "Just your love/Just your shadow" kumiseb külmalt ja steriilselt, see moodne gospel ei ole catchy nagu Chance the Rapperi "Blessings" ega võimas nagu Kanye Westi "Ultralight Beam".

Sedasorti kavalad torked - olgu selleks siis "A Violent Noise" lausa hüsteerilise pininaga, "Replica" ootamatu mahedusega või "On Hold" meisterliku sämplinguga - kinnitavad, kui tugev muusikaline vaist triol tegelikult on. The xx ei hoia aga neid mõjutusi ja muusikalisi lemmikuid enam endasse, nad näitavad neid vabalt välja, nii sämplite kui žanriliste laiendustena. Justkui esmakordselt astusid nad kolmekesi inimeste sekka, vaatasid end kaugemalt, isegi endast kaugemale, meelitades elama väljapoole, mitte koguma pingeid, raskust ja muresid südamepõhja.

Muutunud vaatenurka kinnitab ka albumi kaas - peegeldavast materjalist kaanekujundus reljeefse x'iga kutsubki vaatama end ja maailma meie ümber.

Selle avanemise käigus nad ise aga ei lahjene. Muusika on tihe ja põnev, tempod varieeruvad aeglasemast kiiremaks (hingekriipiv "Performance" üle "Replicaks"), temaatiliselt jõutakse võrgutuslugudest ("Dangerous") mälestuseni lahkunud vanematest ("Brave for You"). Albumile tõmbab joone alla Jamie kosmilise ja peatamatu helimassiiviga "Test Me".

Kokku saame kahtlemata The xx'i seni tugevaima albumi.

Seitsme aasta tagune vaikne ja ülihäbelik indie-bänd - ehk tegelikult kolm head sõpra - viskasid toona kõik enda emotsioonid ja tunded kokku ning tõid selle rahva ette. See isiklik ja oma minimalismis võluv komplekt töötas korra ja toimis isegi sarnastel põhimõtetel teist korda. Nüüd on Romy, Jamie ja Oliver vanemad, nende kuulajad vanemad, ja selle tõttu on ka muusika muutunud, kasvanud ja uusi kihistusi juurde kogunud. Seal on aga siiski olemas veel see tuttavlik The xx, kes kuulajaid toona võlus, see pole kuhugi kadunud.

Meie ees rullub lahti ühe ambitsioonika bändi lugu, õigemini, nende loo algus. Kolmas plaat, mis näitab, et lugusid, mida rääkida, on veel ja veel, ning igav ei hakka niipea.

PS! Deluxe-versiooni lisalood "Naive" ja "Seasons Run" on The xx'i nooruslikus (ja tänaseks juba pisut minetatud) naivismis küllalt meeldejäävad. Kui võimalik, siis kuulake - justkui retk tagasi eelmiste albumite juurde. See Drake'i sämpel!



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: