Kui satun vaatama spordivõistluste ülekandeid, paneb mind sageli kõrvu kikitama asjatundjast külaliskommentaatori jutt, kes avab põnevalt taktikaid, mille järgi sportlased üritavad midagi korda saata. Need tegevusplaanid on sageli universaalse skeemina ülekantavad muudele elualadele. Jalgrattasõidu võistlustel, näiteks Tour de France`il, võistlevad paarisajakilomeetrisel rajal paarkümmend võistkonda, igas üheksa ratturit. Ratturid püüavad etapi vältel lõpusirgeks tekitada olukorra, kus nende võstkonna liider suudaks heidelda kõrge koha eest.

See, et väljaõppinud näitleja suudab luua näitekirjaniku väljamõeldise alusel ereda karakteri ja seda laval esitada, on igapäevane nähtus. Seda, et kogu trupp ja lavastustervik viib ühest karakterist välja kasvanud kunstilise kujundi nii-öelda lõpusirgele välja, kus näitlejad selle võimsalt kõlama panevad, ei näe väga sageli.

Rakvere Teatri uusimas suure saali draamas "Küllus" lõi sellise võtmekarakteri Anneli Rahkema, kelle tegelane Macon pulbitseb pealehakkamisest ja seiklushimust. Macon tutvub raudteejaamas Bessiga (Ülle Lichtfeldt), naised on 1870. aasta paiku saabunud kusagile USA läänepoolsesse piirkonda, et abielluda kirja teel leitud peigmeestega.

Macon kuulub ka nende inimeste hulka, kellele meeldib kuulata enda häält. Nii et kui tal on võimalus vähegi kellegagi suhelda, paisutab see juba tema tegutsemisindu. Ümberringi käib Metsiku Lääne vallutamine, rajatakse farme ja tööstusettevõtteid, ehitatakse raudteid ning seda kõike seni peamiselt indiaanlaste asualaks olnud maadel. Näib, et abiellu astumine pole olnud kunagi nii lihtne. Ja ka uue elu alustamine. Näiteks, kui peigmees Willil (Tarvo Sõmer) farmipidamine untsu läheb, tagastab ta farmi lihtsalt pangale, pakib seljakoti ja liigub edasi Läände.

Maconi ja Bessi omamoodi paarisrollid - alustasid nad ju samalt stardijoonelt - tekitasid lavaloosse nauditava dünaamika, kus lugu arenes kategooriates unistamine/ läbielamine ja saavutamine/ ilmajäämine. Selles tegelaste paaris ilmnesid ka teineteisele oma soovide projitseerimine, teineteise abistamine, teise kadestamine, leppimine.

Näitlejatöödest üllatas mind enim Tarvo Sõmer, kelle rollist kumas välja uudne register (olen näinud Sõmeri viimasest kümnest rollist seitset).

Eriti stseenis, kus Will andis kaasale üle jõulukingi, naljatades seejuures, et selle saatis lehm Tähni. Willi muidu üsna kaardu väändunud karakter (Macon iseloomustas meest esmatutvuse järel kui pahaendelist) omandas siin omalaadse tasakaalu ja intensiivsuse. Seda olukorda võiks võrrelda tsirkuseartisti köiel kõndimisega ja Sõmer mängis selle dünaamika peenelt ja teravalt välja. Teised näitlejad esitasid omi rolle tuntud headuses, selle väljendi kõige paremas mõttes.

Omapärane oli lavastuses ruumi kasutamine. Leidlik oli see, kuidas naisnäitlejad mängisid tüki alguses kohati täiesti lava serval, projitseerides oma unistused ja soovid üle publiku peade kuhugi suuremasse ruumi. Rekvisiitidest vaesel laval oli keskseks kujunduselemendiks rohmakas laudsein, mis asus umbes poolel teel lavaservast tagaseinani, ehk lavaservale harjumatul ligidal. Sellise lahenduse mõte selgus siis, kui laudsein külgedele ära lükati ja tagaseinale projitseerus tähistaevas.

Selline sügavuse mõõde võimendas lavastuse kunstilist mõjujõudu. Naistegelaste jutule, kuidas Lääne rikkalikus tähistaevas ripuvad tähed nii madalal, et nende haaramiseks näib piisavat vaid käe väljasirutamisest, oli saalis hea kaasa elada.

Metsiku Lääne asukad elasid keset avarust ja nii tuli nende olemus laval hästi esile. Selles vaates ilmnesid ka tegelaste veidrused, mis küllap on olemas paljudel inimestel, kuid mida tavaelus sellise reljeefsusega on raske märgata. Avaruse tunne ja tegelaste eneseteostusvõimalused on laval hästi jälgitavad ja siit tasub otsida ka tüki pealkirja tähendust. Piltlikult öeldes saab igaüks kirjutada oma elust raamatu, just nagu laulab Grammy nominatsiooni omanik Natasha Bedingfield laulus "Unwritten". "Küllus" on tugev draama kerge visuaalteatri mekiga, mille vaatamist tasub kaaluda igal teatrisõbral.