Ajastul, kus meie igapäevasteks kaaslasteks on Deadpool, Doctor Strange, Kung Fu Panda ja kümned teised kangelased, hakkab inimestel vaikselt säärasest ebamaisusest üle viskama. Ülikiire montaaž, automaadist tulistav taustamuusika ning supervõimed on toredad, aga vahel kulub puhkus ära. On vaja vaikust, rahu ja kummastavat kaamost ning õnneks näeb selliseid filme aina enam - Kenneth Lonergan jutustab hinnatud "Manchester by the Sea" abil lugu argimurede vihaleajavast paratamatusest, Ken Loachi "Mina, Daniel Blake" ronis lömastavate eluhammasrataste vahele ja Jarmuschi "Paterson" näitab igapäeva ja rutiini luulelisust.

See mittetegevus ja tavalisus - ingliskeelse terminiga anti-action - võtab fookusesse inimesed meie ümbert ja näitab nende pisikest isiklikku universumit. Midagi sarnast on näiliselt teinud juba aastaid draamad ja romantilised komöödiad, kuid sealsed protagonistid on siiski mingil kombel erilised. Nende rõõm ja kurbus on olulisem kui teiste oma ning seda mitte isiklikust vaatevinklist, vaid nende sotsiaalne staatus on lihtsalt ebainimlik ja illustreeritud. Isegi kui nad pole kuulsused, staarid ega kangelased, siis nende poole vaadatakse, neid kuulatakse, nende vastu tuntakse sellele vaatamata huvi. See on tavalisuse illusioon.

Jim Jarmuschi "Patersoni" peategelased ei paku aga kellelegi huvi. Nad on täiesti tavalised, võiks isegi öelda suvalised inimesed, kes ei ole rikkad ega kuulsad ning kellest ei õhka isegi isiklikku ambitsiooni. Adam Driveri kehastatud luuletav bussijuht Paterson (kes kusjuures elab samal ajal linnas nimega Paterson) ärkab hommikul vara, sööb hommikuhelbeid, sõidab bussiga, jalutab koeraga, võtab õhtul baaris ühe õlle. Nojah, mis seal ikka, igapäev enda tühisuses.

See tundub tähtsusetu, kuid Jim Jarmusch on alates enda karjääri esimestest teostest - "Permanent Vacation" ja "Stranger than Paradise" - olnud inimeste argielu lavastamise meister. Ta ei suuna vaatepunkti nende inimeste sisse, vaid vaatab hoopis aega nende ümber. Fookuses ei ole mitte karakterite tunded, vaid nende tunnete reflektsioonid. Äärmiselt oluline on Jarmuschi puhul ka linnakeskkond, urbanistlik džungel, mille sotsiaalses labürindis on inimesed paradoksaalselt kõige enam üksi.

Jarmuschlikult toimuvad vahel siiski kaootilised vestlused ja kokkupuuted, näiteks noor luuletajast tüdruk enda ema ootamas, räppar pesumajas riime seadmas või purunenud armastajad päevast päeva baaris enda jamasid lahkamas, kuid need pigem võimendavad täielikku üksindust ja kasvatavad isolatsioonitunnet. Aga kas see on tingimata halb?

Jim Jarmusch "Paterson (kaader filmist)

Kuna "Patersonis" ei ole suuri muresid, siis keskendub film just mikrosündmustele, mis muudavad rutiinirägastikus igavalt sarnased päevad üksteisest erinevaks. Nimikangelane kirjutab luuletuse tikkudest, sest sedasorti - sinise, kus tähtedest moodustub ruupor - tikutoosi ostsid nad esmakordselt ja hommikuhelveste kõrvale pakkus see talle mõneks hetkeks rõõmu. Bussisõidu ajal kuuleb ta pealt kahe elumehe seksiseiklusi ja muigab. Minisituatsioonid ei lükka käima laiemat tegevust, vaid toimuvad ilma sihiliku eesmärgita. Lihtsalt juhtuvad ja kõik läheb samamoodi edasi.

Tuleb ette siiski ka pisikesi hädasid. Patersoni naine soovib näiteks osta kitarri, milleks aga pole piisavalt raha. Seda situatsiooni võib võtta praeguse hüperkapitalismi paroodiana - tuleb maksta laenu, autoliisingut, rääkimata kümnetest muudest kulutustest, aga kusagil on noor paarike, kes tunneb muret, kuna ei suuda paarisaja eurost kitarri osta. Ja kui lõpuks selle raha ikkagi leidsid, siis oli rõõm seda suurem. Elu rõõm (ja just rõhutatult lahku!) peitub kõige väiksemates asjades, peab oskama lihtsalt vaadata, ning seda Jim Jarmusch kahtlemata oskab.

See igapäevaste tähtsusetute hädade, kergete naeratuste ja toimiva päevarütmi komplekt on justkui ideaalne elu. Punkt, kus inimesed tänu armastusele ja pehmele loomingulisele väljendusele ei üritagi kuhugi mujale jõuda, nad on täielikult rahul sellega punktiga, kuhu nad on enda elus jõudnud. Aga see ei ole muinasjutt, sellest ei peegeldu roosamannat, vaid elu kogu orgaanilisuses.

Ka näitlejamäng on pehme ja pea olematu. Adam Driver, kes seni meelde jäänud eri pahalaste rollides, on muhe sell - sõbralik, sotsiaalselt pisut veider ja oma naise suhtes üdini armastav. Ta ei pea rolli jaoks palju tegema, see roll mängib tänu seatud dimensioonile end ise. Ka kõrvalosad, nii Barry Shabaka Henley baaripidajana ning Golshifteh Farahani Patersoni naisena, toimivad koomilisusele vaatama ilma suurema näitlemiseta, kui siis ehk nõuavad ainult pisut lollimängimist. Filmi kõige vägevama näitlejatööga paistab silma hoopis peategelase koer Marvin, kes on ülbe molkus ning kellel tunduvad olevat isegi paranormaalsed võimed.

Filmi narratiivne konstruktsioon, kus kogu tegevustik toimub nädala aja plaanis, annab tänu kordusmotiividele linateosele omalaadse rütmi ning on vaatajale meeldiv, sest kui ekraanile ilmub "kolmapäev", siis võid olla kindel, et ei pea sellest mõnusast maailmast veel niipea lahkuma. Ja minu poolest oleks võinud veel mõnd nädalat vaadata, isegi kui seal suurt toimunud poleks. See maailm, mis oli palju minimaalsem kui menukas hiigelkosmos filmis "Avengers", puges sügavale hinge ning ei taha tänaseni lahkuda.

Hea tuju film, mis ei lõpe kinosaalist lahkumisega. Jim Jarmusch toob maailmas, kus kõik on suht pekkis, esile väiksed rõõmud, mille üle võib ka sügaval mädasoos istudes rõõmu tunda. Alati on tegelikult midagi, mis teeb tuju heaks, ei tasu lootust kaotada. Lugege luuletusi, õppige kitarri mängima, joonistage muffinite peale lollakaid kujundeid, minge kinno. "Paterson" veel jookseb.

Üllatav on aga see, et Jarmusch andis aasta jooksul välja kaks niivõrd erinevat filmi - The Stoogesi dokumentaal "Gimme Danger" viskas pooleteise tunniga ämbriteviisi infot näkku, millest lõpuks pea isegi pisut huugas, "Paterson" aga võtab sinuga ühe õlle ja räägib tühjast-tähjast. See meeldib mulle palju rohkem.