Tõnu Karjatse filmikomm: neli soovitust DocPointiks
Filmiajakirjanik Tõnu Karjatse andis mõned soovitused DocPointi filmifestivaliks, mis täidab sel nädalalõpul Tallinna kinod dokfilmidega.
Dokumentaalfilme väga palju kinno ei satu, ehkki nende haaret, taset ja aktuaalsust arvestades võiks neid levis joosta sama palju kui mängufilme. Dokfilmide suur eelis on nende kiirem valmimisaeg ja ka reageerimisvõime maailmas toimuvale. Dokumentaalfilm pole enam ammu pelk kroonika, mööduva aja kiretu sedastus, tänapäeva dokk tähendab autoripositsiooni, emotsionaalset suhestumist ja ka sõltumatust kommertsreeglitest. Juba kaheksa aastat on DocPoint Tallinn toonud ka siinse vaatajani eriilmelist dokumentalistikat poliitilis-sotsiaalsest eksperimentaalseni. Viie päeva sisse mahutatakse 45 filmi, millest viis ka kodumaised esilinastused. Valiku hõlbustamiseks mõnest neist lähemalt.
Üks tänavuse festivali šokeerivamaid töid on Sandra Jõgeva "Armastus...", mis oli ka festivali avafilmiks. Nagu on tõdenud filmikriitik Tristan Priimägi, pole ammu Eesti filmis midagi sellist tehtud. Jõgeva esimene dokumentaalfilm räägib andekast maalikunstnikust Veronikast, kes on maailma ja iseendaga pahuksisse läinud ning otsib lohutust alkoholist ja seksist. See on portreefilm ja ühtlasi ka suhtedraama, kusjuures kaamera on pääsenud oma objektile väga lähedale. Veronika naudib tähelepanu ega häbene midagi, samas ei seleta film seda, miks ühest tavalisest andekast tüdrukust on kujunenud vastutustundetu joodik, kes on hüljanud oma lapse ja istub vanglas tapmiskatse pärast.
Sandra Jõgeva "Armastus..." (kaader filmist)
Veronika traagika avatakse läbi paari aasta jooksul üles võetud stseenide, kus lipsavad läbi ta vanemad, väike tütar, joodikust elukaaslane ja nartsissistlikust homoseksuaalist sõber. Film on sama tasakaalutu kui peategelane. Perekonna hüljanud Veronika põgeneb vastutusest ja toetub vanematele, teda ei mõisteta ei koolis ega kodus, ta ei mõista end ka ise, otsib turvalist pelgupaika ja arvab, et leiab selle mõne mehe hoolealusena, otsides tegelikult oma isa tähelepanu, seda turvatunnet, millest ta lapsena oli ilma jäänud. Samas paneb ta omaenda lapse veelgi hullemasse seisu. Seda filmi on äärmiselt valus vaadata, kuid see on lugu me endi keskelt.
Ehkki kunstilisest küljest siin filmi pole, pigem sarnaneb "Armastus..." laiendatud telereportaažile või siis portreesaatele, mida ükski telejaam ei julgeks teha. Jõgeva puudutab üht laiemat probleemi meie ühiskonnas, mille olemasolu ei taheta tunnistada. See on vastutuse, kollektiivse vastutusvõime puudus - üks nõukogude aja pärandeist, mis on kenasti sobitunud kapitalistliku heaoluühiskonna mugavusse. Kui nõukogude ajal polnud võimalik millegi eest vastutada, sest kõik otsused su tuleviku üle tehti sinust kõrgemal tasemel, siis praegu seda vastutust keegi ei nõua, saab ka ilma. See kerkibki filmi peamiseks teemaks, armastuse otsimine ja kunstnikuks olemine on pigem alateemad, mis sellest tulenevad.
Armastusest, üksindusest ja otsingust räägib üks oodatumaid dokfilme eelmise aasta rahvusvahelisest festivalisaagist - Alma Har’eli “LoveTrue”. Filmi pealkiri pöörab ümber meemiks saanud fraasi ja osutab idealiseeritud armastuse kõrget lendu kärpivale reaalsusele. Pealkirja võiks tõlkida kui “Armastusest, tegelikult”. Har’el jälgib kolme süžeeliini, kolme lugu, kolme saatust - postitantsija ja strippar Blake Alaskal, Hawail elav surfar Willie ning New Yorgis tänavamuusikuna perele leiba teeniv Victory.
Alma Har'el "LoveTrue" (kaader filmist)
"LoveTrue“ osutab tänapäeva dokfilmi kunstilistele võimalustele, tuues vaataja ette pea kogu spektri. Siin on erinevaid kunstilisi filtreid, stiile ja žanre lavastusest arhiivikaadriteni. Oma tegelaste avamiseks kasutab režissöör näitlejaid, kelle abil lavastatakse karakteri avamisel olulised seigad. Film on visuaalselt külluslik – igal lool on oma kunstiline võti, oma visuaalne identiteet, mis aitab üht lugu teisest eristada. Samas paiskab režissöör lood segi, tekitades mulje, nagu need toimuksid üheaegselt. See võte seob need loomult nii erinevad lood üheks tervikuks ja toob need käegakatsutavasse reaalsusse.
Haprad noored täiskasvanud ei pelga avalikustamast oma lapsepõlve traumasid, saades seeläbi ka omamoodi teraapiavõimaluse. Nende lugude lavastused annavad filmile ka teise, mängulisema mõõtme, nii et tõsielust võetud seigad saavad reavaatajale vastuvõetavama mängufilmi vormi. Har'el kasutab Blake'i, Willie ja Victory lugusid vormilisteks katsetusteks, kuid ei ekspluateeri oma objekte. Me näeks ühel seansil justkui kolme tugevat mängufilmi ja tutvuks kolme uue andeka näitlejaga.
Pole võimatu, et näiteks isaga üles kasvav Victory Boyd, kelle läbi annab Har'el edasi ühe lõhkiläinud perekonna loo, on mõne aasta pärast rahvusvaheliselt tunnustatud laulja-laulukirjutaja, juba need mõned lood, mida ta filmis kitarri saatel laulab, on sellised, mille põhjal võiks produtsendid kasvõi kohe temaga paariaastase lepingu sõlmida ja tänavu sooloalbumi välja anda.
Traditsioonilisemat lähenemist dokumentaalfilmile võib näha Tal Barda ja Noam Pinchase muusikalises dokumentaalis "Papa Alajevi imeline kuningriik". Film räägib Tadžikistanist pärit juudi Papa Alajevi perekonnast, mis on maailmamuusikas saanud omaette legendiks. Barda ja Pinchas üritavad jõuda Alajevite perekonnale lähemale kui seda võimaldavad kontserdisaal või festivaliplats.
Tal Barda ja Noam Pinchas "Papa Alajevi imeline kuningriik" (kaader filmist)
Vormiliselt kasutavad režissöörid samuti arhiivi ja animatsiooni, kuid see pole järjepidev ega jää selle filmi vormis reegliks. Filmitav kipub filmijatest üle olema ehk objekt ei taha kineastidele hästi alluda ning kipub dikteerima, mida saab näidata ja mis jääbki seletatavaks vaid vihjamisi.
Esialgse lõbususe ja humoorikuse asemele hiilib kurbus ning elurõõmsuse varju all peitub ühe perekonna traagika. Režissöörid vihjavad selle pealtnäha ülimalt vitaalse koosluse pragudele ebakonventsionaalse montaažiga. Montaaž on tehtud sisuliselt, mitte vormiliselt – seal, kus vaja, mitte seal, kus peab. Ootamatutes kohtades tehtud lõiked justkui kinnitaks, et ideaali on võimatu leida ja saavutuste maratonil on oma hind.
"Papa Alajevi imeline kuningriik" on film perekonnast, tööst ja muusikast, samuti ka traditsioonidest, eneseväljendusest ja emantsipatsioonist. See on kompleksne teemadering, mida ühendab antud juhul peaaegu et reivikultuuri jõudnud etnomuusika.
Tänavuse Doc Pointi ilmselt kõige eksperimentaalsem film tuleb Venemaalt, Dmitri Kalashnikovilt, pealkirjaga "Road Movie". Nagu pealkiri osutab, on tegemist teekonnafilmiga, kuid selle filmi seiklused pole eelnevalt läbi mängitud ega välja mõeldud. Kalashnikovi "Road Movie" koosneb internetist leitud videolõikudest, mida on salvestanud mööda Venemaa teid sõitnud tavalised inimesed. Selliseid nutitelefonide ja autode pardakaameratega üles võetud filmikesi leiab netist tuhandeid, neid võib liigitada ka üldpealkirja alla "Ainult Venemaal" ning Kalashnikov ei võtagi endale ülesandeks sellest kuidagi kaugeneda.
Dmitri Kalashnikov "Road Movie" (kaader filmist)
Hullud tänaval, ettearvamatu käitumine liikluses kuni autopesulasse sõitva tanki ja teele laskuva langevarjurini. Kõik see võimendab ettekujutust Metsikust Idast, hoomamatu ulatusega kontrollimatust alast, kus kõik on võimalik.
"Road Movies" on peidus kümneid lugusid ja süžeid, millest saaks samuti vändata mitmeid mängufilme, rääkimata kogemata tabatud kunstilise üldistusjõuga kaadritest, millele võiks kasvõi omaette patendi võtta. Näiteks kasvõi filmi avakaader autoaknast avanevast vaatest tuisus nähtamatuks muutunud teele, kus lumetolmus viirastumas vene õigeusukiriku rist. Filmis on hoolikalt valitud mosaiik, mis on õudsem kui õudusfilm ja naljakam kui nii mõnigi komöödia. Seda ei usuks, kui ise ei näeks.
Need olid vaid mõned väljavõtted tänavuse DocPointi kavast. Võib arvata, et alt minna selle festivaliga ei saa ja pileti võib võtta kasvõi pimesi ükskõik millise filmi seansile.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Klassikaraadio "Delta"