Arvustus. Flaming Lipsi üllatustevaene suurvorm
Uus album
The Flaming Lips
"Oczy Mlody" (Warner)
6/10
The Flaming Lips on bänd, millest rääkides tuleb igaühel kindlasti mõni jabur lõbus fakt meelde, mida lauale lüües saab vestlust oluliselt mahlakamaks tuunida. Tuleb isegi ette, et nende ekstravagantsete seikade juurde jutt jääbki, eriti kui jutulevitajaks on meelelahutusärimeedia. No eks nende 34 aasta jooksul ole tõesti juhtunud mõndagi ja sealhulgas palju muusikasse mittepuutuvat, aga praegu on kogu selle sürreaalse uudisvoo taustal tähtis meelde tuletada, et Flaming Lips on tegelikult rockbänd, mis oli lahe juba 80ndatel. Ja on tegelikult praegugi, kui nad seda ise ainult tahavad. Ja et neil ilmus uus plaat.
Viimaste pärisalbumite vahele on jäänud päris regulaarsed kolme-nelja-aastased pausid, et lolluste jaoks ka ikka aega jääks. Või noh, mis lolluste - vanamehed naudivad elu ja tähelepanu, teevad, mis meeldib. Mingil hetkel tunduvad nende performansid küll läbimõeldud turundustrikkidena, näiteks nagu "bartertehing" Miley Cyrusega (flamingute poolt tõsiseltvõetavust skandaalitarile, vastu näpuotsaga noori fänne), aga no raske uskuda tegelikult. Flamingi X-kategooria ulmefilm "Christmas On Mars" (2008) on oma sõgeduses näiteks teos, mida oli kindlasti lõbus teha, aga ei kujuta ette, kui palju on nii tõsiseid fänne, kes selle otsast lõpuni läbi vaadanud on. Siit peegeldub ainult omakasupüüdmatu rõõm vastu.
Mingis mõttes tunduvad aga ka The Flaming Lipsi viimatised albumid "Christmas On Marsiga" samasse kategooriasse minevat. Eelmiste täispikkade ("Embryonic", 2009 ja "The Terror", 2013) veidi arusaamatule eksperimentaalsusele järgnev "Oczy Mlody" on küll samm tagasi nende sajandivahetuse soojema ja popima saundi poole, mis võiks viidata, et vana hea Flaming on tagasi. Pärinevad just sealt ajajärgust nende senised tippteosed "The Soft Bulletin" (1999) ja "Yoshimi Battles The Pink Robots". Aga paraku ei vastanud esimese singli "The Castle" (vaadake alt videot) põhjal levima hakanud kõlakad ikka päris tõele.
Suhteliselt ruttu saab plaadi olemus selgeks, pannes peale esimese loo ja lastes samal ajal silmega üle lugude nimekirja. Sõnatult voolav nimilugu on pehme ja uinutav, aga pealkirjad ajavad samal ajal ajud sõlme. "One Night While Hunting For Faeries And Witches And Wizards To Kill" või "Listening To The Frogs With Demon Eyes" on korralikud juhtme kokku jooksutajad. Väidangi, et "Oczy Mlody" rängim probleem seisneb neis kuulajais, kes muusikat laulusõnade kaudu tarbivad. Resonants, mida tekitab konflikt enamasti nutikalt kulgeva instrumentaalosa ja samas naiivsete, isegi lapsikult absurdsete laulusõnade vahel, ei lase neil plaati täiel määral nautida. Ei tahaks hakata tähemärke kulutama laulusõnade ümbertrükkimisele, aga kuulake/lugege näiteks "There Should Be Unicorns" sõnu, siis saate aru, millest räägin.
Seega on eredaimad momendid plaadil seotud instrumentaalosadega, mis on endiselt mõõdetult paigas ja nauditavad. Plaati tervikuna saavad aga kaifida need, kes sõnadest ei pea, vaid lauluhäält kõigest instrumendina võtavad ja sõnade kaudu lugude mõtet ei otsi. Tuleb välja, et selliseid muusikakuulajaid on tegelikult uskumatult palju, aga see on juba teine teema.
Plaadi meeldejäävaimad lood on siiski "How" ja "Sunrise" ja seda arvatavasti sellepärast, et meenutavad enim palu "Yoshimi Battles The Pink Robots" albumilt ning nende kommertsiaalset läbimurret põrandate alt suurtele lavadele, Flaming Lipsi kui kriitikute ja kuulajate lemmikut. See plaat tegi nad surematuks ja pärast seda võivad nad endale lubada püünele ronimist kasvõi Madonna endaga ja teha edaspidi vaid "Oczy Mlodyt" taolisi üllatusevabu, enda kohta liiga turvalisi albumeid.
Jah, Miley Cyrus teeb sel plaadil ka häält. Bravuuritari meeldivalt episoodiline roll tuleb plaadi lõpuloos "We Are Family".
Toimetaja: Valner Valme