Tarvo Krall: improteater avab hoopis teised ajukanalid ({{commentsTotal}})

Improteater IMPEERIUM
Improteater IMPEERIUM Autor/allikas: eestielu.com

Improteatri IMPEERIUM näitlejad Rauno Kaibiainen, Erki Aule, Maarius Pärn ja Tarvo Krall naasid eelmisel nädalal kahenädalaselt reisilt Chicagosse ja Torontosse, kus andsid sealsetele eestlastele etendusi ja õpitubasid. Mehed vaatasid ka kohapealset improteatrit, mis on ilmselt maailma parim, sest just sealkandis on impro sündinud. Intervjuus kultuuriportaalile räägib Krall reisist, impro mõjust inimesele ja suure lombi taguste eestlaste nimedest, mis kõlavad justkui Tammsaare teostest välja võetuna.

Improteater sünnib laval, kui näitlejad võtavad publikult märksõnu ja hakkavad nendest tekitama situatsioone ja lugusid, kasutades improteatri tehnikaid, mis põhinevad assotsiatsioonidel, kujutlusvõimel ja mängulisusel.

Tarvo, kuidas reisiseltskond ringreisi meeleollu sisse elas?

Eks need pikad lennureisid ole sundimise peal. Püsimatul inimesel on raske kümme tundi ühe koha peal olla. Läksime läbi Varssavi, kuigi tagasiteel otsustas LOT, Nordica üks omanikest, et jätab reisi ära. Erki Aule jäi selle hilinemise tõttu eemale varem kokkulepitud multifilmi helindamisest. Praegu suhtleme lennufirmaga, et saada kompensatsiooni, aga noh, see selleks, reisidel ikka juhtub. Reisiidee algas sellest, et Torontos on naiskorporatsioon Filiae Patriae, kes korraldab üle kahe aasta tuluõhtut ning neil tekkis mõte, et seekord võiks esineja olla Eestist, näiteks improteater. Otsustasime, et okei, tuleme, ja et pikka reisi mitte vaid ühe esinemise pärast ette võtta, liigume enne Chicagosse. Chicagos oligi n-ö neljapäevane aklimatiseerumislaager. Ööbisime peredes, andsime ühe etenduse ja õpitoa. Kuna Põhja-Ameerika on improteatri häll, mõtlesime, et kui juba "sünnitusmajja" minna, siis tahaks vaadata mõne kohaliku improteatri etendust. Seal oli üks kõvem kohalik trupp, kuhu piletite saamiseks tuli vaeva näha, varem kohale minna. Meil neljal poisil läks õnneks.

Fotod: 2x sotsiaalmeedia/ erakogu

Ja edasi liikusite Torontosse?

Jah, üheksa ööd olime Tartu College´is, mis on eestlastele kuuluv tudengite ühiselamu ning asub täiesti kesklinnas. Toronto on tudengite Meka, kohalikus ülikoolis õpib 60 000 tudengit. Ööbisime seal, nii ei pidanud pidevalt peredes külakorda käima ja sõime mitmekesist tänavatoitu. Vaatasime nii improt kui stand-up´i, mis on žanriliselt lähedased, nägime väga häid ja kehvemaid etendusi, tegelikult võisime saada täitsa kerge teatrimürgituse. Siis käisime ka Ehatares, mis on teada-tuntud Kanada eestlaste vanadekodu, kus elanike keskmine vanus on 94. Esimeses reas istus väga säravate silmadega, väga positiivne inimene, Roman Toi. Hästi suur, soe, mõnus, ootamatu vastuvõtt oli seal, esitasime kolmveerandtunnise laulukava, nad tahtsid kuulda ilusat eesti keelt. Kitarr oli meil kaasas ja Maarius Pärn on Eneseimetlejate Klubi esitenor.

Peamised esinemised olid siis Chicago Eesti Majas ja Torontos Tartu College´is?

Just, need olid spetsiaalselt meie jaoks välja kuulutatud. Toronto etendus oli reisi kulminatsioon, esinemine kulges väga edukalt. See etendus oli 75 protsendi ulatuses inglise keeles, sest pooled publikust oskasid eesti keelt ja pooled olid inglise keele põhjaga. Ja osa nendest, kes keelt oskavad, ei julge seda rääkida. Seetõttu tegimegi kolm õpituba, nendest kaks eesti lastele Eesti Maja koolis, seal olid 5.-6. klass ja ka vanemad. Seal käivad eestlaste järeltulijate lapsed kaks korda nädalas. Omavahel räägivad nad inglise keeles. Utsitasime neid eesti sõnu kasutama, tegime harjutusi, kus ringis osalejad ütlesid omavahel assotsieeruvaid sõnu, näiteks päike, taevas, päevitamine ja nii edasi. Noorema põlve eesti keele oskus sõltub palju kodudest, kuidas seal eesti keelde suhtutakse. Kui lastakse lõdvemalt, jääb keeleoskus passiivseks. Nooremad lapsed rääkisid õpitubades eesti keelt julgemini, kui nende teismelistest koolikaaslased, kel kippus tundliku eaga seotud edvistamine kõnelemist tagasi hoidma.

Fotod: 2x sotsiaalmeedia/ erakogu

Need õpitoad toimusid Tartu College´i majas?

Jaa, alumisel soklikorrusel. Sealt on kõik eesti kultuurigrupid läbi käinud, alles oli seal Viimsi tsirkuseteater, rippusid lae all, tegid trikke. Kohalikul aktiivil on suured visioonid, kuidas seda maja edasi arendada, kuuldavasti on ära ostetud kõrvalkrunt. Idee poolest võiks sinna tekkida veelgi laiem keskus, nii-öelda Little Estonia. Ühelt poolt neil silmad säravad, kuid palju pidureid on peal visiooni arendamisel, alustades bürokraatiast. Toronto Eesti Maja asub linnaservas ja on rohkem kultuuri ja vaimsuse keskus, Tartu College on tuluteenimisprojekt ja sotsiaalse suhtlemise keskus.

Impro põhineb assotsiatsioonidel, mis on seotud omakorda kultuuritaustaga. Kas saite etendustel publikuga n-ö samale leheküljele?

Me mängime alati teadlikult lähtuvalt konkreetsest kohast, sealsest keskkonnast ja sisendid tulevad ju alati publikust. Kasutame märksõnu, mis on konkreetse linnaga seotud. Näiteks vaatasime enne esinemist lehed ühe, et mis on põletavad teemad lisaks Trumpile. Nii suudab publik seostada. Kui suuta sisse põimida asju, mis eile, täna on juhtunud, siis see sulandab. Ja mis sealse põhja-ameerika publiku juures oli väga tore. Ta tulebki etendusele naerma, ta on juba eos valmis etenduseks ja seda ilma võltsi viisakuseta. Eesti publik võtab sageli endale teatava ülessoojenemisaja.

Foto: eestielu.com

Kui palju Chicago ja Toronto etendustel rahvast oli?

Kuna Eesti Maja Chicagos asub linnast tunniajase sõidu kaugusel, siis seal oli ligi 60 inimest, korraldajad küll ootasid rohkem, samas oli tulijad ka kuue tunni kauguselt. Tartu College´is oli ligi 140 inimest.

Kuidas paistab väljavaade eesti improteatri edasiste esinemiste suhtes väljaspool kodumaa piire? Kasutasite Toronto etenduses 75 protsendi ulatuses inglise keelt.

Ma julgen öelda küll, jaa, et see perspektiiv on olemas. Taseme poolest pole meil midagi häbeneda. Mis puutub ühise keele leidmisse nii otseses kui ülekantud tähenduses, siis impros on esmatähtis kohalolu selles konkreetses paigas. Publik elab ühes, neile tuntud keskkonnas, kui keegi tuleb väljastpoolt, siis tema paneb tähele teisi asju, sest talle on kõik täiesti uus. Nii et selline uudsuse efekt, millest publik osa võib saada, on külalisetendustel alati olemas. Ning kohalike oludega kohanemisel on impronäitlejad osavad.

Teie kutsuja oli Ellen Valter, kunagine lavaka külalistudeng, saitegi tuttavaks lavaka ajal.

Jah, ta töötab kompaniis Entertainment One, mis toodab seriaale ja haldab nende õigusi, ta töötab seal juura alal. Firma on Põhja-Ameerikas tuntud, meil nende seriaale laiemalt ei teata. Lisaks on Ellen tegev meid kutsunud korporatsioonis Filiae Patriae ning ta on ka kohaliku Eesti Ühispanga juhatuse esinaine.

Tarvo Krall ja Ellen Valter. Foto: sotsiaalmeedia/ erakogu

Millal näeb reisiselle kodumaa lavadel improtamas?

Teeme praegu kolme formaati: "Rõud trip", "Matused" ja "Kuulsusega laval", kus veebruaris tuleb meile kuulsusena külla Inga Lunge. Täpsed kuupäevad leiab lehelt improimpeerium.ee ja improteemat kajastab lehekülg improv.ee.

Mida need formaadid kujutavad endast?

"Rõud tripil" minnakse autoga kuhugi sõitma, küsime publikult, kes me oleme, kuhu läheme. Viimati, kui mina osalesin, sõitsime Moskvasse. Siis näeb formaat ette, et ühel tegelasel on saladus, kellel ja milline, ilmneb mängu sees, keegi etendajast peab võtma omaks, et saladus on temal ja selle välja mängima. Laval on viis tooli, mis kujutavad autosalongi, sõidame, tulevad peatused, võtame inimesi peale. Valgus muutub, jõuame uude kohta, vahepeal osad magavad. Kõik oleneb, kuidas jumal juhatab sel hetkel, peaasi, et endal oleks fun ja publikul ka. "Matustel" on kujuteldav kadunukene. Publiku käest võtame infot, kes oleme meie kadunukese jaoks ja läheme ajas tagasi ning näitame, kuidas oleme temaga suhelnud. See ei ole kurb, pigem vastupidi, "Matused" on ehk liiga karm väljend, aga selline on formaadi nimi.

Impro põhineb tähelepanul ja koostööl. Liitusin ise improtrenniga Von Glehni Teatris jaanuaris ja leian, et see võiks olla lahe harrastus igaühele, kes tahab oma elu rikastada. Kuidas ütleksid, miks tasub improt proovida?

Ta avab sul hoopis teisi ajukanaleid, näiteks inimestel, kes on olnud jännis koolikirjandite kirjutamisega, hakkab kambas olles fantaasia tööle, hakkavad n-ö teised tuled põlema. Impro on suurepärane meeskonnatöö mudel, läbi vastastikuste väljapakkumiste tekib ühine mõtlemine. Nüüd inimestele, kes tulevad tänavalt, on ülesanded alati kraad lihtsamad, kui nendele, kes tegelevad süvitsi. Siis tulevad juurde algused ja lõpud, läheb teatriks kätte. Mängulise kogemuse saamine on lihtne, näiteks Toronto täiskasvanute töötoas oli üks 80aastane vanadaam, kel silmad särasid ja kes ütles, et ta pole nii lahedat asja varem teinud ja et ta ei uskunud, et sellega hakkama saab. Püüdsime sellest töötoast leida koostööpartnereid hilisema etenduse jaoks ja kasutada eestikeelseid sõnu, et osalistel tekiks julgus eesti keeles rääkida.

Kui tegime töötoas tutvustusringi, märkasin, et kõikide nimed olid nagu Tammsaare raamatutest võetud, no täiesti eesti nimed, aga nad ei räägi eriti eesti keelt (näiteid Tammsaare tegelaste nimedest: Aino Wõsand, Õie Lillak, Hilda Maasikas, Karl Raismik, Andres Paas, Pearu Murakas – T. L.). Oli mõnus ja lahe nendega tuttavaks saada. Toronto eestlaste seas oli palju sinna kunagi läinud eestlaste järeltulijaid, oli huvitav, kuidas nemad maailma asju näevad.

Nad on pidanud kohanema, leidma oma tasakaalu.

Jah, ega see kerge pole, töö leidmiseks on vaja olla haritud, tubli ja võimeline. Eestlastele annab Tartu College ja see seltskond päris palju võimalusi. Torontos hakkas silma palju kodutuid, kes istuvad poodide eest, koerad külje all, käsi pikalt ees ja ütlevad, et anna veerand dollarit.

Kuidas reisi kokku võtad, mis see andis sulle?

Ikka mitme pangega elamusi. Ühtepidi need suured, hoomamatud vahemaad. Naljakas oli, et inimesed rääkisid kohtade kaugusest ajas, mitte kilomeetrites, selline mõtlemise vahe on. Näiteks öeldi, et Niagara kosk on pooleteise tunni autosõidu kaugusel.

Sul on olnud viimastel päevadel etendusi, kas oled n-ö tavarutiiniga taas harjunud? (intervjuu toimus teisipäeval, kuus päeva pärast Eestisse tagasi jõudmist – T. L.).

Praegu olen juba rahulikult magada saanud, eks see unevõlg oli pärast naasmist üsna kriipiv. Täna tunnen end juba täiesti okeilt, eurooplasena. Seal tundsin end kuskil kuuendal päeval ameeriklasena, kui sain lõpuks kuus tundi magada. Aga siin laupäeval oli hea etendus Vana Baskini Teatri tükiga "Kõik meestest" puupüsti täis saalile, täna ootab ees Mooste, nii et elu käib bussis ja "rõud trip" jätkub. Ja muidugi, täname reisi toetamise eest Eesti kultuurkapitali, Eesti näitlejate liitu ja Eesti lavastajate liitu.

P.S: Kajastust reisiseltskonna tegudest sõnas, pildis ja videos näeb ka eestielu.com leheküljel.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: