Teenetemärgi pälvinud Laine Sepp: tõesti, sõnatu olen
Kuressaare muusikakooli viiuli- ja tšelloõpetaja Laine Sepp saab presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi. "Ma ei oskagi paugupealt midagi öelda. Tõesti, sõnatu olen," tuli uudis Sepale üllatusena kui talle helistasin.
Sepp lisas, et oli teadlik, et ta on auraha kandidaadiks esitatud, kuid ei oodanud, et ta selle ka tegelikult pälvib.
Keegi pole siis jõudnud veel täna õnne soovida?
Ei. Ma olen ju üsna vana, pensionär, käin tööl, elan aktiivset elu. Näiteks teen rahvusvahelist poiste keelpillifestivali, mis on maailmas tegelikult ainulaadne üritus. Ma õpin doktorantuuris. Ja siis ma poole ööni tegutsen, magan kaua. Töö on pealelõunane ja ma pole täna veel kuskil käinud.
Mis te arvate, mille eest te teenetemärgi saate?
Ma arvan, et seepärast, et paljud minu õpilased on läinud edasi õppima. Ja kõige rohkem ikkagi võib-olla selle poiste keelpillifestivali pärast. Ma olen seda 15 aastat teinud ja ma olen ise siiamaani sellest vaimustuses, väga vaimustuses. See festival on südamevalus tehtud. Kui me vaatame orkestreid – puha naised. Šveitsis nad palusid mul sellest kirjutada, Šveitsi keelpilliõpetajate ühingu ajakirjas on ilmunud minu artikkel.
Sellepärast ka, et ma olen terve elu mänginud. Keskkooliplikana hakkasin mängima. Olen mänginud matustel, Saare Kaluri popansamblis Briis, olen kaasa teinud Orissaare rahvapilliorkestris, terve kollektiiv võttis osa üleliidulisest taidlusfestivalist ja Ukraina kunsti dekaadist Moskvas, olen mänginud kohvikus salongimuusikat ja Kuressaare lossis aastaid suviti turistidele klassikalist muusikat.
Kui kaua te viiulit ja tšellot õpetanud olete?
Üle neljakümne aasta.
Mis on Eesti muusikaelus hästi, mis halvasti?
Mind vaevab see ühekülgsus, ses suhtes, et popmuusika, televisioon. Ütleme nii, et meil on asjad tasakaalust ära. Spordist räägitakse väga palju, muusikasaavutustest peaaegu mitte midagi. Näiteks kohalik televisioonireporter proovis kunagi teha mingit jupikest poiste keelpillifestivalist – ei läinud läbi. Mina saan hakkama, ma ei soiu. Olgugi, et ma oma raha eest käin tihti Euroopa keelpilliõpetajate ühingu konverentsidel, igal aastal on see eri maal. Ja ma tahan raamatuid osta, mul on juba suveks Saaremaa ooperipäevade kõigile etendustele piletid ostetud. Oma lapselastele ja pojale kinkisin jõuluks ooperifestivali piletid. Need on kallid üldiselt. Samas on nii suur vahe üldhariduskooliõpetaja ja muusikakooliõpetaja palga vahel. Aga ma ei soiu.
Mis mõttes "ei soiu"?
Aaa... See on saarlase kõne (naerab). Ütleme siis, et ei virise.
Palju õnne, Laine Sepp!