Arvustus. Pilguheit vaimuravitseja varaaita ({{commentsTotal}})

Ludwig Feuerbach
Ludwig Feuerbach Autor/allikas: Wikipedia

Uus raamat
Ludwig Feuerbach
"Tuleviku filosoofia alused"
Koostanud ja tõlkinud Riin Kõiv
Ilmamaa, 336 lk

Mullu ilmus "Avatud Eesti raamatu" sarjas mõndagi põnevat: Ruth Benedicti "Kultuurimustrid", Nikolai Berdjajevi "Loomingu mõte", René Descartes’i "Arutlus meetodist", Paul Feyerabendi "Meetodi vastu", Bas C. van Fraasseni "Teaduslik pilt", Edward Gibboni "Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu" I–II, Max Plancki "Vaatlusi maailmale kvantfüüsiku seisukohalt", Willard Van Orman Quine’i "Tõe otsing", Baruch Spinoza "Eetika", P. F. Strawsoni "Analüüs ja metafüüsika" ning Lev Võgotski "Kunsti psühholoogia". 2016. aastale pani väärika punkti Riin Kõivu koostatud ja tõlgitud Ludwig Feuerbachi esseevalimik "Tuleviku filosoofia alused".

Tänapäeval kerkib Ludwig Feuerbachi (1804-1872) nimi üles enamjaolt seoses teiste, enam tunnustatud 19. sajandi alguse ja keskpaiga mõtlejatega – küll kõneldakse temast kui Georg Wilhelm Friedrich Hegeli õpilasest ja hilisemast kriitikust, küll kui Karl Marxi ja Friedrich Engelsi eelkäijast. Feuerbachi enda filosoofilise programmiga saab lugeja eesti keeles tutvuda esmakordselt (tõsi, kogumiku seitsmest tekstist kaks ilmusid 2012. aastal ajakirja Akadeemia kolmandas numbris, samuti Riin Kõivu vahendatult).

Feuerbach nägi endas "humanistlikku vaimuravitsejat" (lk 285), kes püüdles inimkonda vaevavate "pea- ja südamehaiguste" (lk 7) väljajuurimise poole. Inimvaimu piinavate tõbede peamiste põhjustena nägi Feuerbach kristlikku teoloogiat ning saksa spekulatiivset filosoofiat, mille puudujääkide paljastamisele ja väärarusaamade lõhkumisele ta oma tekstides keskendubki.

Feuerbach ei suhtu kriitiliselt religiooni kui sellisesse, vaid end oma juurtest lahti rebinud kristlusesse, mille keskmes on ettekujutus jumalast kui inimesest eristuvast ning maailma piiridest väljaspool asuvast kõikvõimsast ja kõiketeadvast olendist. Feuerbach on veendunud, et inimliku ja jumaliku vastuolu on vaid illusoorne. Ta kirjutab: "Seda, kas jumal iseendas ja iseenda jaoks on midagi muud sellest, mis ta on minu jaoks, ei saa ma üldse teadagi; nagu ta on minu jaoks, nii on ta minu jaoks kõik, mis ta on." (lk 30)

Jumal pole nii tegelikult midagi muud kui inimese enda projektsioon täiusest, milles indiviid on vaba talle looduse poolt seatud ning tema kui indiviidi partikulaarsuses väljenduvatest piirangutest. Jumala olemus on inimese olemus, "inimese ettekujutus jumalast on inimindiviidi ettekujutus oma liigist, [---] jumal kui kõikide reaalide ja täiuste totaalsus pole muud kui indiviidide vahel jaotunud ning aja jooksul realiseeruvate liigiomaduste totaalsus" (lk 158). Jumalas ületab indiviid oma piiratuse ning saab üheks oma liigi, "teise inimese ja iseendaga" (lk 310). Inimene kui liik (mõeldud Feuerbachil mitte bioloogilise liigi, vaid "filosoofilis-antropoloogilise" kategooriana, lk 235), mitte indiviid, on jumal ning vastupidi, jumal on inimene, mitte maailmast lahus seisev üleloomulik olend.

Feuerbach ei ürita seega tõestada, et jumalat pole olemas, vaid soovib näidata, et "jumalik on tegelikult inimlik, see tähendab, et inimene ise on jumalik" (lk 260). Feuerbach ei ole nii rangelt võttes ateist, vaid antropoteist. Ta vaatleb religiooni antropoloogi pilgu läbi, seades selle keskmesse inimese, mitte (transtsendentse personifitseeritud) jumala.
Ühtlasi on Feuerbach tõrjuv Hegeli idealistliku käsitusega kulmineerunud spekulatiivse ehk üksnes mõistuslikule arutelule toetuva filosoofia suhtes, mida pidas kristliku teoloogia "ratsionalismiks maskeeritud jätkuks" (lk 297).

Feuerbach on nimelt seisukohal, et "ei saa eraldada absoluutset vaimu subjektiivsest vaimust ehk inimesest, ilma et asutaks seeläbi jälle tagasi samale vanale teoloogia seisukohale, ilma et meile seeläbi absoluutset vaimu kui teist, kui inimesest eraldiolevat vaimu, s.t kui väljaspool meid ennast eksisteerivat kummitust ette ei luuletataks" (lk 126). Vaimu ei saa lahutada kehast, iga vaim on seotud konkreetse kehaga. Mõistuse ja mõtlemise eelduseks on olemine ehk füüsiline eksistents, mitte vastupidi.

Inimkogemuse alus ja algus pole mitte idee, vaid konkreetne tegelikkus, mida inimene tajub meeltega. Inimene on seega meeleline olend ja inimlik kogemus meeleline kogemus. Alles meelelisest kogemusest võrsuvad teadmine ja mõtlemine. Filosoofia eesmärk pole Feuerbachi järgi "meelelistest, s.t tegelikest asjadest eemalduda, vaid [---] nende juurde jõuda – mitte [---] muuta esemed mõteteks ja ideedeks, vaid [---] teha nähtamatu tavalisele silmale nähtavaks" (lk 204) ehk tuvastada abstraktne konkreetses ja ideaalne reaalses (spekulatiivne filosoofia toimib äraspidiselt ning üritab ideest tuletada asja, lk 130).

Siit võrsub ka Feuerbachi nägemust uuest, meelelisest filosoofiast, mida on hiljem kirjeldatud kui naturalistlik-humanistlikku (lk 294) ja materialistlik-humanistlikku (lk 320). Feuerbach asetab filosoofia, nagu religioonigi, fookusesse tundva inimese ehk tõstab antropoloogia filosoofia kohale (antropoloogiat defineeribki Feuerbach kui "inimese filosoofiat", vastandades seda teoloogiale kui "absoluudifilosoofiale", lk 145). Seejuures on tema mõttearenduste keskmes ikka ja alati just ühiskondlik inimene, kuivõrd "inimese olemuse seab [ta] üksnes ühisolemisse" (lk 54). Uus inimesekeskne filosoofia on Feuerbachil praktiliselt motiveeritud, sellest peab sündima reaalne kasu nii igale indiviidile eraldi kui seeläbi ühiskonnale tervikuna. Raamatu koostaja ja tõlkija Riin Kõiv kirjeldab Feuerbachi õpetuse eesmärki lühidalt nõnda: "kujundada vaimuhariduse abil järk-järgult, ent seda põhjalikumalt ja püsivamalt inimeste enese- ja maailmateadvust ning seeläbi inimesi ja maailma endid" (lk 306). Lõplikult jäi Feuerbachil uus naturalistlik-antropoloogiline filosoofia siiski välja arendamata.

Riin Kõiv on "Tuleviku filosoofia alustega" teinud ära suure töö. Kõiv mitte ainult ei tõlkinud ja seadnud tekstid kokku, vaid tema sulest pärinevad ka teose järelsõna ning üksikasjalik kommentaarium, mis avavad Feuerbachi kirjutiste tausta ja asetavad tema tegevuse konteksti. Samuti väärib kiitust Kõivu otsus valida kogumikku tekstide algversioonid (kirjutatud ajavahemikus 1839–1843), mis aitab lugejal jälgida Feuerbachi religioonikriitilise ja filosoofilise mõtte arengut ning tema kirjavaras kajastuvaid mõjuajaloolisi protsesse (lk 12).

Ludwig Feuerbachi eesti keelde jõudmine on rõõmustav sündmus. Paraku meenub sellistel puhkudel alati uue teravusega ka see, mis veel puudu. Näiteks Feuerbachi nooruspõlve eeskuju ja hilisem kriitika märklaud Hegel ootab jätkuvalt maakeelde ümber panemist. Loodetavasti saab varsti sellegi puuduse kõrvaldamise üle heameelt tunda.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

Eestlased tormavad kingitusi ostma alles 23. detsembril.

Sada Eesti mõtet. Eesti rahvas ametist ja mõistusest

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: