Mühas-vahutas ja möllas muidugi Ameerikas, New Yorkis 1960ndail. 1962 asutati Judson Dance Theatre, kus teiste sääs olid tegevad ka Yvonne Rainer ja Lucinda Childs, kelle töödest "Femmaažis" on lähtunud vastavalt Madleen Teetsov-Faulkner ja Mari Mägi. Aga täna huvitab meid hoopis Trisha Brown.

Nimelt, "Femmaaži" sisenemisriituseks, selle kuuajase tsükli alguseks (sest etendused ei tule päris ühesugused, sellest lähemalt järgmisel korral, kui kirjutan) on Mari Mägi versioon Judsoni teatris kaasa löönud Trisha Browni kuulsast tööst "Inimene kõnnib mööda maja seina alla".

Brown rajas hiljem ka omanimelise tantsurühma, ja eksperimenteeris koha ja ruumiga: ta pani inimesed tantsima katustel, seintel, põrandatel, veepinnal: ja eesmärgiks polnud sedavõrd šokeerimine või šõu, vaid pigem väike nihe aegruumis, raputus pääs. Et gravitatsiooni saab teisiti ära kasutada, et kui me märkame vertikaalis horisontaalset potentsiaali, olemegi nagu fantaasiamaaimas päriselt kohal …

Hiljem, muide, on Browni huvitanud ooperimaailm. Aga ta on väga palju koostööd teinud ka kujutavate kunstnikega.

Väga hää, et Browni interpreteerib siin Mari Mägi – tantsija ja performatist ja tantsuterapeut, kes on liikunud välja traditsioonilisest lavaruumist ("Femmaažis" ta mingis mõttes naaseb sinna). Ta mõtlebki sageli nii, et kuidas me üldse saame teisiti vaadata ja olla. See on põnev, see on eluterve, arvan ma.

Kuidas tollest aru saada? Ühesõnaga, kuskil aegade alguses, esimeste tantsusammude juures, ei osanud me seda tantsuks nimetada. Siis hakkasime nimetama, aga olime selles vabad. Siis leiutasime kõrg-gümnastika, balleti. Ja järsku teame me nii väga täpselt, mis see tants peab olema, kuigi inimkonna kogemuses on toda kultuurse ja kindlalt määratletud tantsu aega olnud väga napilt. Kaasaegne tants ja teater liigub pigem tagasi sinna algse küsimise juurde, et mis on üldse tants, liikumine, rituaal, ime. Enne seda, kui me teame ja oleme katsunud seda reeglitega piirata. Sest inimesel on rumal komme kõike reeglitega piirata. Kõik kohitseda ja igavaks ja tavaliseks muuta.

Esimene kuulus vaba ja metsik tantsija, juhtumisi naine (mehel olnuks tollal vist raske) Isadora Duncan on öelnud: te olite siin ju nii vabad-metsikud, ärge laske end taltsutada!

Tantsija Elisabeth Streb vaeb ja näitab Brown’i seinalkõnnitööd: