Arvustus. Žedeljovi ettevaatlik avasamm
Uus plaat
Aleksandr Žedeljov aka Faershtein
"Porta itineri longissima"
6/10
Hooandjast nähtub, et esmalt pidi albumi nimeks saama "Minu esimene samm", aga mõte "Esimene samm on ikka kõige raskem" ladinakeelse kirjatarkusena kõlab otseloomulikult positsioonikamalt, ent mõjub paratamatult ka süvamuusika valdkonna fassaadile omase suurustamisena.
Lisame flooramotiivide ja helilooja viisaka portree tükiga mängiva selgepiirilise mustvalge kaanekujunduse ning juba mitu elementi viitaks justkui sellele, et tegemist on väga kindlates raamides kuiva debüüdiga kammermuusika eeskirjas. Aga kas ikka on?
Aleksandr Žedeljov on Vene Teatri muusikaline juht. Ta ei ole varjanud fakti, et album on erinevat päritolu iseseisvatest tükkidest kokku klopsitud. Ta räägib, et plaadile on jõudnud mõned teatritööd, osad koolitööd ja palad audiovisuaalsest etendusest "Mehhaaniline klaver". Lineaarne taustajutt sunnib Žedeljovi vaatlema kui kainet heliloojat, noh, klassikalises mõttes, mitte kui artisti kõigi oma veidruste, keerukuste ja isepäisusega.
Vägisi tahaks leida ja tähele panna helilooja erinevaid alter egosid ja värdvorme, neid muusikaga seostada ja sealt mõttes läbi kasvatada. Žedeljov, küll siiras ja tublis lähenemises, justkui keelab end ühendustele avamast. Ja see pole aktiivne steitment või teadlik positsioneering, vaid pigem kooli- ja tellimustöö käitumiskoodeksi rudiment, mis iseloomustab nn süvakultuuris laiemalt levinud seaduspärasid. Veapiir on paraku viidud miinimumi lähedaseks.
Olgugi et kõik osalevad muusikud on kaasainfos välja toodud, jäävad nad üldjuhul muusikas siiski anonüümseks. Võib-olla ainult Hara Alonso, Kristiina Rokashevichi ja Mari Visnapuu esitatud klaveripalade võrdluses koondub tähelepanu rohkem ka interpreetide individuaalsetele mängutehnilistele aspektidele. Üldjoontes peame lähtuma siiski põhisisust ehk kompositsioonist kui Žedeljovi loomingust. Ka lugude järjestus pole vähetähtis.
Teatav ujedus, tagasihoidlikkus, kohati isegi otsustusvõimetus, õpipoisilik ebakindlus kanduks justkui loomupäraselt üle ka helipilti. Palun sellega mitte seostada kergekujulist keelebarjääri: see, et "Talvistest meenutustest" on tagaküljel saanud "Talvised menutused", viitab nõrkusele, mis muidu helilooja hallis ja kombekas kommunikatsioonis pigem positiivse ja eriilmelise vigurina esile kerkib.
Meenub kõlakas, et Märt Sultsist olla tema albumi ääremärkustes saanud Smärt Sults või midagi sellesarnast – ma ei tea, kas see on tõsilugu. Juba suhteliselt kogenud heliloojalt eeldaks aga üldiselt karmikäelisemat ja teadvustatud enesemääratlust aktiivse tegijana nii ekstramuusikalisel kui ka muusikasisesel pinnasel. Mis loomulikult ei tähenda seda, et looja profiil meile lõpuni arusaadav peaks olema. Milles aga selle muusika siseilm siis seisneb?
Žedeljov kasutab traditsioonilisi kammermuusika vahendeid, aga tundub osutavat praegusaja teemadele. Vähemalt "Mehhaanilises klaveris" ta nii tegi. Liigume näiteks telgedel orgaaniline – tehislik, inimene vs masin, ehk ka tõelisus vs illusioon, kui pateetika piiril laveerida. Täpsem selgitus, kuidas me neid teemasid siis muusikas n-ö käsitleme, upub meie tundemaailma abstraktsusesse, tappes edasise seosteringi avanemise, nagu ikka eneseirooniavabal territooriumil, eelkõige klassikalises muusikas kombeks.
Pidev mänguvõtete vahelduvus, sangviiniline rütmika ja kakofoonia kaootilisus püstitab ärevalt pingul taustafooni palas "Calligraphy" ning samalaadne lõpliku lahenduseta seisund vältab ka järgnevas "Butterfly effectis". OK, oleme trimmis ja hoiame nüüdisaegses infopuntras pingsalt hinge kinni. Mis edasi?
"Talviste menutuste" pikemate tõmmetega heakõlaline polüfoonia ei kanna aga välja seda romantilist pehmust, mida partituur ootab ja loodab. Tundeväljendus jääb simulatsiooni tasandile, arranžeeringu piiratud mängulisus lubab seda ainult žestidega markeerida, mitte läbi elada, kui jälle paatoslikku pilku paotada. Formaalselt on akordika siin väga nutikas, aga kõlavärvide palett jääb samataoliseks ja lookirjutuse üdi potentsiaal realiseerimata. Siit tükke sämplides – väike cut-up – ja luule liha ümber kasvatades võiksime mõttes sõita provintsi muusikakooli barokk-kontserdilt otse uitideede džunglisse, kus hälbed ja eksitee on hinnatud samaväärselt pulstunud kaanoniga. Aga seda kahjuks ei juhtu. "Talvised menutused" on siiski minu favoriit sel albumil – need ujuvad harmooniad muteeruvad arusaamatu loogika alusel ning suhtlevad kandevmotiiviga viisil, et kütkestav on mitte mõista, mis ikkagi liigub ja mis püsib paigal.
Emotsionaalse väljendusrikkuse, artisti segase sisemaailma presentatsiooni ning distsiplineeritud seadete suurepärast tasakaalu märgivad minu jaoks moodsas kammermuusikas näiteks osad fragmendid These New Puritansi viimaselt albumilt "Field of Reeds" või Daniel Wohli mullune "Holographic", miks mitte ka Richard J. Birkini "Vigils".
Mainitute puhul on aga väga jõuliselt kaasatud ka moodsamaid väljendusvahendeid: elektroonilisi, kordusel põhinevaid digitaalalgoritme, sämpleid, alternatiivseid perkussioone jne. Esituslaadilt on see minimalistlikum ja hõredam, aga seda suurema tähelepanuga dünaamikal ja tämbritäiusel, mille doseerimisel keskne tähtsus postproduktsioonil ning miksimisel. Miskipärast arvatakse, et selles faasis ei ole kategooriad nagu spontaansus, energia või sünergia, isegi professionaalsus enam vahetus käeulatuses, aga tegelikult on ikka küll. Ja kammermuusika on piisavalt paindlik, ilmselt parim formaat kivistunud muusikaliste väärtuste ümberhindamiseks.
Žedeljovi looming avalduks samuti ehk kõnekamalt kui ta ka vormistusfaasi progressiivsemalt käsitleks. Arusaadav on ka see, et tehnilise teostuse kõrge võimekus maksab sellises valdkonnas ropult raha ja vastav know-how ning maitsekultuur üleüldiselt pole meil Eestis veel väärilisele tasemele kerkinud. Nii kõneldes ei saa ma lõpuni kindel olla, et minu kujutlus "heast" siin üldse kõnealuse helilooja püüdlustega osaliseltki kokku langeb. See on siiski "tema esimene samm", eks, mõttetu oleks sellises etapis kategooriliselt lammutada, sest võib-olla ei ole meie mõttemaailmades grammigi ühisosa.
Aga kindlasti soovitan rohkem loomingulist ülbust ja jultumust, küll siis helipilt ennast ideoloogia sabas kaasa veab. Viinud end kurssi Žedeljovi tegevuste kirju ajalooga, lootsin sest plaadist siiski natuke rohkemat.
Toimetaja: Madis Järvekülg