Arvustus. Me musklis isamaa
Uus raamat
Paavo Kivine
"Palusalu"
Imeline Ajalugu, Imeline Teadus
335 lk.
Romulus Tiitusel on üks vahva följeton, mis peab olema 1936. aastast.
Jutustaja Toslemile vajub sisse sõber vürtspoodnik Parm, virutab vana jämeda pudeli lauale ja käsib sakuskat otsida, vägevad liigud tuleb teha.
Mille peale, Toslem küsima.
Jumaluke, kuldmedali peale, mees, imestab Parm, sa vaata, mis mehed me oleme, kõige kangemad maadlejad maailmas. Edasi tuleb veel rätsepmeister Press, kah olümpiavaimustust täis, iga pitsiga meenub meestele, millised kanged maadlejad nad ise nooruses olid. Läheb aga käesurumiseks, sõrmkoogu vedamiseks, kuni saabub proua Toslem ja olümplased lendavad ukse taha.
"Ja ega minugi käsi hästi käinud," lõpeb lugu.
Kuigi Tiitus viskas nalja, ridade vahelt paistab, et isegi mürgise puhkpüssiga leheneegri hinges särab. Palusalu tegi ära! Kuldmedalid! Veel enam, sakslasele. Tema oma maal. Mehed, siin jääb asunikust väheks, tuleb riigivanema peale rihtida. Meie musklid! Meie Palusalu! Meie Eesti!
Seda vaimustust kannab-annab käesolev raamat kenasti edasi. Eks ta ole. Kõigest 18 aastat olemas olnud riik on äkki maailma tipus. Ja kindlasti oli eriliseks palsamiks, et saksad said. Isegi veider praegu mõelda, kuidas enne Teist ilmasõda oli ikka sakslane see peamine paha eestlase mõttemaailmas. Võidupühana tähistatakse ju võitu landesveeri üle, mitte mõnda venelaste loputamist. Tea muidugi, kaua see kestab, võibolla tunnistatakse varemhiljem vihakõneks.
Ütleks nii, et kõikse ägedam osa raamatust algab leheküljel 117. Nii-öelda lisad. Kaasaegsete, sõprade, kambrikaaslaste, naise, venna mälestused on nagu mälestused ikka. Lihtsast talupoisist üleilma vägimeheks. Oli ikka hirmus tugev mees, seejuures aga tohutult heasüdamlik. Tõstis üksi kive, mis neljale üle jõu käisid. Päriselt juhtunud muinasjutud. Muidugi toredad, kasvõi juba selle loo pärast, et kuidas täpselt Palusalul käsi ära rikuti. Hästi tobe ja vähe kurb juhtum, niiöelda naljategemise käigus. Isegi paha hakkas.
Materjalide osa on niivõrd rokenroll, et lihtsalt sõidab üle. Peamiselt ajalehesõnumitest – kõva kübaraga vehkimine lgp Paavo Kivine suunas, kes viitsinud neid välja otsida – koos, mis annab möödaminnes hea pildi, kuis eesti keel hüpetega muutus. Matsch-sõna üksi juba on midagi.
Alguses on keegi Trossmann, Palusaluks eestistati alles 1935, noor ja tõenäoliselt andekas ning paljutõotav maadleja. Mida edasi, seda enam on lugudes õhinat, igasugu arutusi tulevikuvõimaluste üle. Hurraaisamaalisust: "Eesti sportlasele eesti nimi!", Pätsu aeg, mis parata. Pärast olümpiat minnakse muidugi täitsa pööraseks. Rokkstaar võib vaid unistada. Nagu vist ka praegune olümpiavõitja, et summad ikka vastu tuleks, tänavaid ääristaks. Erika Salumäe on vist pea ainuke peale Palusalu, kes ligilähedast vastuvõttu saanud, tundub.
Ja muidugi on tore, kuis olümpiavõitu rahaks tehakse. Kujutlege, näiteks, et kui Veerpalu oli veel kangelane, mitte dopingukahtlane – millal me neile norrakatest kitujatele kitli peale anname? - isik, oleks Liviko välja tulnud Veerpalu Valgega. No vat. Aga Palusalu nimelised paberossid tehti ära! Keelati kohe ära kah, et jõukarastusliikumisele ikka ei sobi. Tervisenatsid olid enne päris natse olemas.
Soome rindel üle mineku teema ja napilt valangust pääsemine ka lahti pajatatud. Moraal, õppigem soome keelt, et hõigata ikka ennast Viron pojaks, mitte Virun, põder võib pirun kuulda, solvuda, tule peale tõmmata.
Sõnaga, mina, absoluutselt spordikauge, elasin küll vaimustuse üle. Väga jõuline teos.
Toimetaja: Valner Valme