Age Juurikas: minult ei tasu oodata ritta laotud klassikuid ({{commentsTotal}})

Age Juurikas
Age Juurikas Autor/allikas: kultuur.rae.ee

Pühapäeval kell 19 avab Rae Kultuurikeskuses oma muusikalise ning äraspidise “Pandora laeka” priimapianist Age Juurikas, kelle seost meie vallaga kinnitab lausa rahvastikuregister. Uurisime, mis tal täpsemalt kavas ning miks meeldib talle vene heliloojate looming.

Taavi Kerikmäe üllatas meid sellega, et otsustas mängida igale kuulajale eraldi. Kas sina mängid kõigile korraga?

Mina mängin korraga ja mitte ainult korraga, vaid kavatsen mängides need teosed selliseks muusikaliseks teekonnaks põimida. Armastan suuremaid ja kaugemale ulatuvamaid narratiive oma kavade koostamisel ja esitamisel.

Mille järgi sa oma pühapäevase kava kokku paned, kas kuulaja eeldatavate ootuste või enda maitse järgi?

Võibolla ootab kuulaja minult võimast Rahmaninovi. Seda aga sel korral ei tule. Päris ilma suurejoonelise vene muusikata ma kuulajat ei jäta aga tuleb ka märksa klassikalisemat ja üllatuslikkugi. Kindlasti ei tasu minult oodata lihtsalt ritta laotud klassikuid.

Sulle meeldivad Sergei Rahmaninov, Sergei Prokofiev ja teised Venemaa heliloojad. Teadupärast on vene muusika eestlaste seas selline veidi kultuslik, mitte laiatarbevärk. Kes näiteks Kinod teab, on kindlasti ka selle bändi fänn. Kas klassikaskenes on samamoodi?

Vene muusika on suur ja väljendusrikas. See kas meeldib või ärritab. Usun, et siin on mitu tahku, mis võivad vastureaktsiooni tekitada. Väline põhjus on kindlasti selle liiga otsene seostamine poliitikaga. Sisemisemaks momendiks on aga siiski suur kultuuride erinevus. Küll tundub aga olevat suur ühisosa, millest me kõrvale põigelda ei saa ja siin tekibki asjaolu, et see lihtsalt tahes-tahtmata kõnetab. Tegelikult vastastikuselt. Sellel kontserdil esitan itaalia pianist Guido Agosti tehtud töötlust Stravinski balletisüidist “Tulilind”. Minu arvates paneb Stravinski vene muusika kõlama väga rahvusvahelises keeles. Selles muusikas on mitu momenti, mida saab tunnetada ka eestlaslikult. Näiteks, joonistub “Tulilinnu” finaalis kulminatsiooniks meloodia, mis on tõenäoliselt inspireeritud soome-ugri päritolu rahvaviisist. Samuti on selles muusikas loitsimist ja rütmimaagiat, mis meid kui loodusrahvast kõnetab. Stravinski “Tulilinnule” eelneb minu kavas Tubina “Variatsioonid eesti rahvaviisile”. Tubin tunnistab Stravinski suurt mõju oma muusikale. 

Ikkagi – mis sind köidab nende juures, pakuvad nad tehnilist väljakutset, lihtsalt mängumõnu või on nii lemmikud, et lihtsalt tuli lood ära õppida?

Kõike seda natuke. Tavaliselt “tulevad lood ise minu juurde”. Küll erinevaid teid pidi. Kui tihti olen teosed ise avastanud ja valinud, siis selles kavas on huvitaval kombel mitu teost, mida mingil väljastpoolt tuleneval põhjusel mängima olen hakanud. Võiks isegi öelda nii, et selles kavas on ainult “Tulilind” puhtalt enda algatusel valitud. “Tulilind” on mul kannul lennanud juba pikka aega. Teadsin juba ammu, et pean seda mängima aga võtsin kaua hoogu. See on üks tohutult nõudlik teos. 

Ja meie muusikast on su kavades koht Heino Elleril, keda kõvasti plaadistanud Sten Lassmann on öelnud, et ta jäi paraku valele poole raudkardinat. Ja minugi meelest on Elleri klaverimuusika äge. Kus asetseb Elleri klaverimuusika sinu maailmapildis?

Tegelikult peaks selles küsimuses Heino Elleri Eduard Tubinaga ära vahetama. Olen Ellerit mänginud aga kahetsusväärselt vähe. Ka Tubina muusika väärinuks selle loomise ajal rohkem tähelepanu. Ülimalt meisterlikult loodud muusika ja väga “meie oma”.

Üldse – on kaasaegne klaverimuusika, eelmiste sajandite klaverihitid, eelmiste sajandite vähetuntud pärlid. Millistele heliloojatele neis kategoorias soovitaksid huvilisel tähelepanu pöörata?

Elame praegu huvitaval ajastul. Väga palju muusikat on “ära käiatud”. Miks just konkreetsed teosed on saanud hittideks ja teised mitte on kuum arutluskoht. Minus on ikka olnud tungiv soov mitte mängida samu asju mida teised ja see jonn on võimaldanud mul avastada päris mitmeid huvitavaid teoseid, millest mingitel põhjustel vähe kuuldud. Üks suurimaid avastusi viimasel ajal on hispaania klaverimuusika, mis on kultuuriliselt meist päris kaugel, ent on siiski maailmamuusika ja lisaks eksootilisusele ka omamoodi tuttavlik. Kuulake imelist Mompou klaverimuusikat või veel konkreetsemalt – Albenize teost “La Vega”.

Meie andmete järgi on sul Rae vallaga ka isiklik seos. Tahad sa sellest rääkida?

Olen Rae valda sisse kirjutatud. Minu vanemad elavad seal ja külastan neid iga nädal.

Age Juurika kontsert on viimane osa sarjast “Kergitame klaveri kaant”, mille raames on meil külas käinud ka Jürmo Eespere ning Taavi Kerikmäe. Nende muusikasündmuste toimumisele pani õla alla Kultuurkapital. Järgmiseks paneme näiteks viiulid põlema?

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: kultuur.rae.ee



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: