Kuidas Eesti naised valimisõiguse said ({{commentsTotal}})

EÜS-i lipuna esimese sinimustvalge lipu 1884. aastal õmmelnud naised.
EÜS-i lipuna esimese sinimustvalge lipu 1884. aastal õmmelnud naised. Autor/allikas: Scanpix

Eesti naised said valimisõiguse 1917. aastal Venemaal toimunud veebruarirevolutsiooni tulemusel, aga see ei juhtunud automaatselt ega ilma eelneva võitluseta. Oluline oli ka maailmasõja mõju ja Soome eeskuju.

2. märtsil (uue kalendri järgi (ukj) 15. märtsil) 1917 kirjutas tsaar Nikolai II alla troonist loobumise aktile. Ta oli selleks sunnitud pealinnas lahvatanud rahutuste tõttu, mis ähvardasid kasvada kodusõjaks. Hilisem ajalugu näitas, et Venemaa sellest ei pääsenud, kuid siis ei olnud see veel teada. Ametisse astus Ajutine Valitsus, mis teatas, et sõja jätkamise kõrval peab see üheks oma esmaseks kohustuseks tee avamist selleks, et rahvas valitsuse viisi asjus oma tahtmist võiks avaldada. Sõjast väsinud rahvast üritati koondada tugevamalt Saksamaa vastu kodanikuõiguste ja -vabaduste laiendamise abil.

Ajutise Valitsuse deklaratsioonis oli öeldud, et Venemaa tulevase riikliku korralduse paneb paika Asutav Kogu, mis valitakse üleüldise, ühetaolise, otsese ja salajase hääletamise teel. Eraldi rõhutati, et valimistest saavad võtta osa ka rindel võitlevad sõdurid. Samuti lubati kindlustada kõigi kodanike vabadus ja võrdõiguslikkus ning õigus võtta osa kohaliku omavalitsuse organite valimisest.

Vaade Uuele turule, kus 1907. aastal toimus naiste miiting. Foto Vikipeedia / CC

 

Kuna seni oli piiratud valimisõigus olnud ainult meestel ja naisi ei olnud selles deklaratsioonis eraldi mainitud, siis tekkis esialgu segadus uue valitsuse plaanide tõlgendamisel. Osa sai aru nii, et naistele valimisõiguse andmise otsustab alles Asutav Kogu. Peterburis moodustatud tööliste ja soldatite saadikute nõukogu, mis koosnes vasakpoolsete jõudude (menševike, bolševike, esseeride jt) esindajatest, leidis seevastu, et lubatud üldine valimisõigus peaks laienema naistele juba Asutava Kogu valimistel.

Naisliikumise tõusulaine

Ajutine Valitsus andis poliitvangidele amnestia, kaotas tsensuuri, lubas vabalt koosolekuid pidada ja organisatsioone luua. See tõi kohe kaasa ka naisliikumise tõusulaine. Ja üks esimesi nõudmisi puudutas muidugi just valimisõigust. Soome Suurvürstiriigis, mis kuulus Vene impeeriumi koosseisu, valiti esimesed naissoost parlamendiliikmed juba kümme aastat varem, 1907. aasta märtsis, ning nüüd nõuti ka mujal samasuguseid õigusi.

19. märtsil (ukj 26. märtsil) toimus Peterburis naisõiguslaste korraldatud suur meeleavaldus, millest võttis osa umbes 40 000 naist. Tallinnas leidis samal päeval aset koguni kaks sarnast üritust.

Legendaarne esinaine Anna Tellmann. Foto: Eesti Rahvusraamatukogu

 

Kõigepealt oli kino Grand Marina saalis suur koosolek, kuhu kogunes ligi 2000 naist, mida juhatas Tallinna 1. tütarlastegümnaasiumi direktor Anna Tellmann. Seal peeti kõnesid nii eesti kui ka vene, läti, poola ja leedu keeles (saksa keel oli sõja tõttu avalikult põlu all). Kutsuti üles looma rahvuslikke naisseltse, mis moodustaksid kokku naiste võrdõiguslikkuse liiga, et vajaduse korral mõjuvõimsalt naiste kodanikuõiguste kaitseks välja astuda. Eeskujuks võeti samasugune organisatsioon, mis oli alustanud tegevust Peterburis.

“Elagu naisterahvaste vabadus”

Hiljem toimus uuel turul suur miiting, kus oli peaesinejaks juba 1905. aasta revolutsiooni ajal populaarsust kogunud Marta Lepp. Tegelikult pidi ta esinema kaks päeva varem pritsimaja saalis, aga sinna kogunes nii palju inimesi, et ka maja ümbrus sai paksult rahvast täis. Esinemine lükati edasi ning viidi üle turule, kus ta kõneles sama laternaposti all, kus 1905. aastal haavata sai. Muudatus oli mõeldud selleks, et kõigil huvilistel oleks võimalik kuulda, mida ta räägib, aga paraku tõi see kohale ka ebameeldivat kontingenti.

Revolutsionäär Marta Lepp. Foto Eesti Kirjandusmuuseum

 

“Pühapäeval uuel turul peetud naiste miiting näitas seda, et kui edaspidi miitingut tahetakse pidada, siis kõige pealt selle eest tuleb muretseda, et miitingul korda peetaks,” kirjutas Tallinna Teataja. “Niisuguse hulga seas, kes turule vabalt kokku tuleb, on kõiksugu inimesi, mõistlikkudest alates kuni joobnute mustasajaliste ja provokaatoriteni. Naisterahvastel pealegi on isiklisi vastaseid, kellele naiste nõudmised ei meeldi ja kes siis veel kudagi hädavaevalt kuulavad, kui ilus naisterahvas räägib, näotu kõneleja kirglist kõnet kuuldes aga tormiliselt vihaseks lähevad.”

Kui koosolek lõppema hakkas ning asuti koonduma rongkäiku, et Kadriorgu marssida, tormas salk purjus soldateid ja madruseid kõnetooli juurde, kiskus maha ja rebis puruks lipu kirjaga “Elagu naisterahvaste vabadus” ning hakkas lärmama, et naistele pole mingit vabadust vaja. Ühtlasi paugutati siis ka püssidest õhku. Naised marssisid selle peale Kardioru lossi juurde, kus asus kohaliku tööliste ja soldatite saadikute nõukogu täitevkomitee, et sellise käitumise vastu protesti avaldada. Sealt lubati asja uurida ja edaspidi naiste huvisid kaitsta.

Edasine oli juba loomulik asjade käik

Peterburis, kus meeleavaldajate hulgas oli aukohal Vera Figner (legendaarne terrorist, üks tsaar Aleksander II tapmise kavandajaid), marssisid naised Tauria palee juurde. Nende esindajad kohtusid seal Riigiduuma esimehega, kes ütles, et naiste valimisõiguse küsimuse otsustab Ajutine Valitsus, mille käest kõik võivad oodata õiglasi otsuseid. Nädal hiljem toimus Peterburis sama suur eestlaste meeleavaldus, millega toetati eestlaste asuala ühendamist üheks kubermanguks.

30. märtsil (ukj 12. aprillil) kinnitas Ajutine Valitsus määruse, millega see eestlaste nõudmine täideti. Samas määruses on kirjas kubermangu maanõukogu ning kreisi maanõukogude valimise kord, millega antigi Eestis esmakordselt valimisõigus ka naistele. Kui Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu 1917. aasta suvel tööd alustas, siis oli selle liikmete hulgas juba ka üks naine, Anna Leetsmann, bolševik, hiljem üks Eesti Töörahva Kommuuni juhtidest.

Anna Leetsmann. Foto Eesti Rahvusraamatukogu

 

Juba enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist said naised võtta osa veel nii 1917. aasta novembris toimunud Ülevenemaalise Asutava Kogu kui ka 1918. aasta alguses osaliselt bolševike läbiviidud esimestest Eesti Asutava Kogu valimistest. Oma iseseisva riigi loomisel ei olnud valimisõiguse andmine naistele siin enam üldse teemagi, see oli juba loomulik.

1917. aasta märtsis tõstatus naiste valimisõiguse küsimus aga taas ka Briti parlamendis, kus selle toetuseks võtsid sõna mitmed toona valitsenud liberaalide juhid, nii peaminister David Lloyd George kui ka eelmine peaminister H. H. Asquith, kes oli olnud varem selle vastu. Nende sõnul olid naised näidanud ennast sõja ajal nii heast küljest, et nüüd võis usaldada nad lõpuks valimiskastide juurde. 1918. aasta lõpus toimunud valimisteks võetigi vastav seadus vastu, kuid seal said naised valimisõiguse esialgu siiski piiratud kujul.

Teisiti läks Saksamaal, kus selleni jõuti 1918. aastal samuti revolutsiooni tagajärjel, kui riik oli sõja juba sisuliselt kaotanud.

Andres Laiapea on poliitikavaatleja ja endine kodanikuaktivist.

Feministeerium.ee

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Feministeerium



Katja Novitskova näituse avamine KUMUs

Galerii ja video: Kumus avati Katja Novitskova isikunäitus

Rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti kunstnik Katja Novitskova avas täna oma päris esimese Eesti isikunäituse. KUMU kunstimuuseumis avaneb möödunud aasta Veneetsia Biennaali Eesti paviljonist tuttav düstoopne maailm täis elavaid masinaid ja piltskulptuure geneetiliselt muundatud eluvormidest.

Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Maalikunstnik Margus Meinart

Margus Meinart: Pallas on minu loomingut ehk liigagi palju mõjutanud

Käsikäes Eesti vabariigiga – kui täpne olla, siis kuu aega varemgi – sündis kunstiühing Pallas. Kuigi ühingu põhikirjale kirjutati alla Tartus, pandi juubelinäitus üles hoopis Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis. Pallase tähendust eesti tunde- ja vaimukultuuris ei saa üle tähtsustada. Näiteks maalikunstnik Margus Meinart märkis, et tema loomingut on Pallas ehk liigagi palju mõjutanud.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

Eestlased tormavad kingitusi ostma alles 23. detsembril.

Sada Eesti mõtet. Eesti rahvas ametist ja mõistusest

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: