Peeter Helme: kus on eesti poliitikateemalised romaanid? ({{commentsTotal}})

Lugesin hiljuti, et Saksamaal on ilmunud romaan Angela Merkelist. Frankfurter Allgemeine Sonntagszeitungis ilmunud arvustust uskudes pole tegu kuigi hea raamatuga. Kriitikale vaatamata ütleb arvustuse autor, et kuigi talle Konstantin Richteri romaan ei meeldi, ei tähenda see, et elavatest poliitikutest ei tohiks kirjutada.

Jäin mõtlema – kus on Eesti poliitikateemalised romaanid? Jajah, 2007. aastal ilmus vanameister Aarne Biini sulest "Linna valitsemine", mis räägib poliitiintriigidest, kuid rohkem midagi hiljuti ilmunud teostest pähe ei tulegi.

Aga tegelikult kuluksid sellised raamatud meile ära küll. Jah, iseenesest võib ju mõelda, et kindlasti on huvitavamaid ja tähtsamaid teemasid, mis on vaja ilukirjanduslike vahenditega selgeks ja lahti kirjutada. Jätkuvalt on ajaloos valgeid laike, ühiskonnas on selgeks vaidlemata teemasid ning pingeid, mida ehk aitaks lahendada või arusaadavamaks teha mõni läbimõeldud ja empaatiline romaan. Kõik õige, aga siiski...

Teadupärast näitavad uuringud ja küsitlused, et Eesti elanikud usaldavad enim päästeteenistust, politseid, kaitseväge ja kaitseliitu. Turu-uuringute Aktsiaseltsi kodulehelt võib leida möödunud suvel avaldatud andmeid, mis näitavad, et kõiki neid institutsioone usaldab valdav enamus Eesti elanikke. Päästjaid 96 protsenti, politseid 86, kaitseväge 77 ja kaitseliitu 71 protsenti. Usaldus poliitiliste institutsioonide ja ametite vastu on palju madalam, jäädes viiekümne protsendi piirimaile või alla selle.

Hale värk, mis paneb küsima, miks see on nii. Jah, miks? Erinevatel põhjustel muidugi ning nende selgitamine võtaks rohkem aega, kui päevakommentaarile on eraldatud. Küll aga küsin, kas võib usaldus poliitikute vastu olla madal ka seetõttu, et neist ei kirjutata romaane, ei vändata kinofilme ega teleseriaale? Teisisõnu: nad pole meie kangelased. Ilmselt tundub see oletus veider ja elukauge, aga rahu – ma kohe selgitan.

Lisaks kõikidele muudele olukordadele, kus kohtume politseinike, tuletõrjujate, sõjaväelaste ja muude mundrikandjatega, näeme neid ka siis, kui päevatöö on tehtud, räntsatame koju jõudes diivanile ja lülitame sisse teleri. Meil on selle vahendusel võimalik vaadata kodumaiseid politseisarju, aga ka kaitseväest jutustavat seriaali "Vabad mehed". Lisaks leidub kodumaist krimikirjandust, milles esineb politseinikest tegelasi, ilmunud on ka valdavalt mälestusliku koega raamatuid ajateenistusest ja sõjaväelase elust.

Kõik need sarjad ja raamatud toovad mundrikandjad meile lähemale. Muudavad arusaadavaks ja omaseks. Ka inimene, kes ei ole kokku puutunud sõjaväelase ametiga ega tea midagi politseitööst, saab ometi kunsti vahendusel aimu sellest, mis seal toimub, miks tehakse asju nii nagu tehakse ja – mis kõige tähtsam – näeb, et ka need mundritesse topitud tegelased on inimesed nagu meie.

Poliitikuid aga sageli nõnda ei tajuta. Nad mõjuvad võõralt ja tihti ka võltsilt ning teleekraanil, kinolinal või raamatuleheküljel esinevad nad valdavalt karikatuursete tegelastena – kui üldse. Kõik muidugi mitte, on igasuguseid, aga siiski vaadeldakse neid tihti mingi rühmana, millel on teatud – valdavalt negatiivsed – omadused. Ühest küljest me muidugi teame, et Mart Laar ei ole Edgar Savisaar ning Taavi Rõivas ja Jüri Ratas on väga erinevad, aga hästi raske on isegi püüda endale ette kujutada mida nad päriselt mõtlevad ja tunnevad. Veider.

Seetõttu ma arvangi, et kui keegi võtaks kätte ja püüaks kirjutada raamatu kas tegelikest Eesti poliitikutest või ka fiktiivsetest, võiks see olla päris tore. See võiks aidata lammutada poliitikutega seostuvaid müüte, ehk isegi seletada paremini poliitiku tööd ja riigi valitsemise üksikasju ning näidata, et pole ka poliitikaga tegelevatel inimestel üldjoontes häda midagi või kui ka on, jääb see kõik inimlikkuse piiridesse. Aga mine tea – äkki on selline raamat isegi kirjutatud ning ootab trükijärge. Loodame.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride kodulehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio kultuuriteemaline kommentaar



Eesti ajaloomuuseumi teadusdirektor ja näituse "Minu vaba riik" üks peakuraator Krista Sarv.

Krista Sarv: kardan, et suured võidud ja karmid kannatused jäävad igavesti eestlaste ajaloo osaks

Maarjamäe lossis avab kolmapäeval pidulikult uksed uuenenud ajaloomuuseum, kus avatakse püsinäitus "Minu vaba riik", millega võetakse osadeks lahti Eesti saja-aastane ajalugu. Sarnaselt teistele omataolistele annavad ka sellel näitusel tooni ennekõike sõjad ja eestlaste kannatused. Olgugi et teatud ohvrimentaliteeti on Eestile ette heidetud, jäävad kannatused ühes suurte võitudega siiski igavesti eestlaste kui väikerahva ajaloonarratiivi osaks, leiab Eesti ajaloomuuseum teadusdirektor ja näituse üks peakuraatoritest Krista Sarv.

FILM
"Happy End"

Arvustus. Nüri noaga Haneke

Uus film kinos

"Õnnelik lõpp" ("Happy End")

Lavastaja: Michael Haneke

Näitlejad: Isabelle Huppert, Jean-Louis Trintignant, Mathieu Kassovitz

6,5/10

TEATER
KIRJANDUS
Leelo Tungal

Kirjanduspreemia nominent Leelo Tungal: me elame nagu kahe maailma vahel

Emakeelepäeval, 14. märtsil antakse välja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus suisa kaks nominatsiooni - kogumiku "Teeleht" eest luule ning "Hallooo!" eest lasteraamatute kategoorias - pälvis kirjanik Leelo Tungal. Mari Klein tegi temaga sel puhul ka lühikese intervjuu, uurides, mida need teosed Tunglale tähendavad.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Mart Rannut

Mart Rannut: meie keelekavades pole olnud lõhna ka teoreetilistest alustest

"Keelekaval puudub teoreetiline põhi ja see on olnud kõikide strateegiate ja kavade põhiline puudus," rääkis saates Tartu ülikooli Narva Kolledzi õppejõud Mart Rannut. Põhjus on Mart Rannuti hinnangul spetsialistide puuduses, sest meil ei valmistata ette spetsialiste, kes oskaksid keele toimimist ühiskonnas juhtida.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: