Tõnu Viik rääkis, et inimarengu aruande olulisus seisneb selles, et see loob poliitiliste otsuste tegemiseks teaduspõhise baasi. Üks olulisemaid aspekte, mida ta ka aruandes rõhutas, puudutab kultuuri mõiste määratlust: „Meil valitseb ühiskondlikus teadvuses ja arengukavades üks suur vastuolu. Nimelt on see vastuolu kultuuri mõiste vahel nii nagu sellest räägib põhiseadus ja kõige järgneva vahel, mida me justkui selle nimel ette võtame. Kuigi me ütleme, et Eesti Vabariigi olulisemaks eesmärgiks on eesti keele ja kultuuri hoidmine, siis kui hakata vaatama, mida me selleks teeme, et eesti keel ja kultuur hoitud saaks, siis siin enam selgust ei ole. Me ei saagi täpselt aru, mida me teeme, sest me ei saa täpselt aru, mis on kultuur. Ringleb väga palju kultuuridefinitsioone, mis osaliselt välistavad teineteist, aga eelkõige ei kattu oma mahu poolest. Tavaliselt kui me räägime kultuurist, meenuvad meile kaunid kunstid, teater ja muusika. Aga kui Eesti Vabariik on kohustunud hoidma Eesti kultuuri, siis ei mõelda seda, mõeldakse kultuuri hoopis laiemas antropoloogilises tähenduses ja selles tähenduses kultuuriga me ümber käia ei oska.”

Liialt kitsas kultuurimääratlus ei hõlma endas kõiki komponente, mis siiski kultuuriruumi kujundavad. „Mis teeb kultuurimääratluse kitsaks, on see lähenemine, et kultuur on selline õhtul pärast tööd rekreatiivne või meelelahutuslik asi või siis mõtleme, et kultuur aitab meil olla eestlane. Kultuur teeb ka seda kõike, aga eelkõige määratleb see seda, kuidas me elame inimesena, milline on meie töö- ja poliitiline kultuur, milline on tänavakultuur ja ruumikultuur selles mõttes, et millised on meie arhitektuurivormid. Sinna sisse läheb nii palju, et nende komponentide kaasajastamiseks on vaja tõlketööd kõigi nende vormide parema omandamise nimel. Me lähtume ekslikust eelarvamusest, et meie kultuur on justkui midagi „meie oma”, mida tuleks teiste omast kaitsta, mida parema müüri me ehitame, seda rohkem on see „meie oma” alles. Nii ei ole, kultuur on niivõrd edukas ja elujõuline, kuivõrd ta suudab kõike välist endasse haarata, kultuuriliselt tõlkida ja enda omaks muuta,” rääkis Viik.

Viigi sõnul kaasnevad liialt kitsa kultuurikäsitlusega teatud ohud. „Kui me paneme veel kultuuriministeeriumi haldusaladele juurde spordi, raamatukogud ja mille kõigega nad seal toimetavad ja kui kultuuriministeerium teeks ideaalselt ära kõik need tegevusvaldkonnad, mis neil vähegi on – kas siis oleks Eesti kultuur hoitud? Me saame kohe öelda, et ei ole. Küsimus eesti keele elamisest ja suremisest on ju küsimus sellest kui kaua tahavad vanemad, et nende lapsed õpiksid eesti keelt. See väljub juba hoopis teistesse valdkondadesse, näiteks teaduspoliitikasse – mis keeles meil toimub õpe ülikoolides, kas doktoriõpe peaks olema näiteks inglise keeles. Ja kui doktoriõpe on inglise keeles, siis kas peaks ka magistriõpe olema inglise keeles jne. Kuni me lõpuks jõuame välja olukorda, mis oli 19. sajandil, kus me võiks panna lapse saksakeelsesse kooli, sest edaspidi elus läheb tal kultuurseks eluks seda keelt vaja,” selgitas ta.

Praegu läheb Viigi hinnangul Eesti kultuuril siiski küllaltki hästi, kuid tänased suundumused kujundavad meie kultuuriruumi ka tulevikus. Seega oleks vaja välja arendada strateegia, mis põhineks laial kultuurimääratlusel. „Praegu läheb hästi, sest inerts on hea. Kui aga vaadata, mis hakkab toimuma 20, 40 või 80 aasta pärast, siis hakkavad juba mängima täna tehtud otsused. Võtame näiteks sellise valdkonna nagu Eesti teadus, teadusloome on üks väga oluline kultuurivormide sulatusahi – kui teadlane on pidevas kontaktis oma väliskolleegidega ja peab seda kõike tõlkima eesti keelde, siis eesti keel rikastub nende nägemisviiside ja nende kultuurivormide poolest. Aga kui me teemegi teadust inglise keeles, siis hakkab kultuur kängu jääma. See on see oht, mida võiks karta,” rääkis Viik.