Arvustus. Future Islandsi metronoomlik melanhoolia
Uus plaat
Future Islands
"The Far Field" (Domino)
7/10
Arvestades, millise stiihiana Future Islands 2014. aastal globaalse muusikateadvuse ukse lahti lõi, võiks arvata, et tegemist oli eikusagilt püünele murdnud noorte debütantidega, kel varuks midagi ennekuulmatut. Tegelikult oli ansambel hetkeks, mil solist Samuel Herring oma hinge Ameerika telelegendi David Lettermani jutusaate lavale puistas ja YouTube’is kulutulena levides muusikasõprade hordid kihama pani, tegutsenud juba kaheksa aastat ja andnud välja kolm plaati. Kuulsuse toonud neljas, võrratu "Singles" valiti maailmas paljude nimekate aastatabelite etteotsa, selle võidukäigust alates on väsimatult tuuritanud kolmik käinud teiste seas läbi ka arvukate Eesti fännide silme eest, esinedes Positivusel. Sel sügisel jõutakse päris-Eestisse, Rock Cafe lavalaudadele.
Aprilli esimestel päevadel ilmavalgust näinud "The Far Field" on plaat, mida asuti esmakordselt salvestama juba kuulsa kollektiivina ning mida ohustavad tavaliselt ansamblite teistele albumitele omistatavad pained ja küsimused. Kas jääda kaua jahitud edu toonud vormeli juurde või liikuda edasi ja püüda rabada millegi uuega? Kas pärast kümmet tegutsemisaastat on midagi päris uut üldse jäänud? Future Islandsi karjäärikõver on seni olnud pigem väikeste arengute ja peente ümberhäälestuste, mitte suurte revolutsioonide ja metamorfooside tee. Vaese mehe New Order debüüdil "Wave Like Home" on ammune minevik, sestsaati on bänd liikunud kasvava enesekindluse ja -teadlikkusega mitte kuigi originaalsesse, kuid raskelt tabatavasse tasakaalutsooni, kus nende süntesaatoripõhine popmuusika on ühtaegu levikanalitele parketikõlbulik ning samas pääsenud peavoolu koogivormi surumisest, erutades ka nõudlikumate muusikakriitikute meeli.
Esimestest paladest saab selgeks, et ansambel jääb seekord pigem tuttavate ja turvaliste liistude juurde. See on melanhoolse tooniga tantsumuusika, millest Herringi vokaal, kaugelt kõige äratuntavam element Future Islandsi muusika juures, eraldiseisva instrumendina üle emotsioneerib. Hullumeelselt intensiivse pilguga noort Marlon Brandot meenutav mees suudab esitada tekste üliekspressiivselt, ületamata melodramaatilisuse või sentimentaalsuse osas talutavuse piiri. Mitte igaüks ei suudaks laulda ridu nagu "it’s not easy, just being human" (pole lihtne olla inimene), ilma et need kõlaksid lihtsameelselt naiivsete või pretensioonikalt sügavatena. Tekst väärib seejuures kuulamist – rohketes looduskujundites lainetest ja orkaanidest tuulte ja vihmani pole küll midagi erilist, kuid sõnad on ladusalt poeetilised.
Kergelt tüütuks ja odavakõlaliseks muutub pärast paari-kolme lugu hoopis erilise vahelduseta biit taustal, justkui keegi oleks arvutist elektritrummi tööle lükanud ja ise suitsu tegema läinud, samas, kui ülejäänud bänd näeb kohusetundlikku vaeva selle rutakas tempos püsimiseks. Tahaks hingetõmbepausi, aga lood üritavad eest minema lipata. Tekib küsimus, kuhu, sest põhjust kiirustamiseks on bändil vähem kui kunagi varem. Esiksingel "Ran" (vaadake alt videot) räägib küll sarnaselt enamiku lugudega bändi loomingus romantilisest igatsusest, kuid see võiks sama hästi olla jooks vastleitud ja üle pea käiva kuulsusesära eest. Samas ei peljata seda staatust ära kasutada – retromaiguline "Shadows" plaadi lõpus on duett ei kellegi muu kui Debbie Harryga Blondiest.
"North Star" on seevastu päris otsekohene flirt 80ndate popmuusikaga a la kõigi ühehitiimede kuningas Baltimora, ehkki Future Islandsi mõjud on liiga eklektilised, et saaks hõlpsalt näpu peale panna, kellele või millele parajasti kaabut kergitatakse. Seetõttu on ansambli muusikas meeldivalt ajale vastupidavat, enesekindlat ja hoolimatut kõla. Eraldiseisvalt ei avane lood siin küll selliste meistriteostena kui eelkäija puhul, mille kontrollitumatel tempodel bändi poeesia sügavamalt mõjus. Intrigeerivamat tekstuuri napib, ühel hetkel kuskil kahe kolmandiku paiku hakkab isegi õige pisut igav. "Singles" kõlas oma 10 loo ja 42 minutiga laitmatult mõõdetu ja kompaktsena, vaid 2 lugu ja 3 minutit enam jäävad seekord rohkem venima.
Need etteheited viivad tagasi albumi turvaliste lahenduste juurde. Sedavõrd sarnase helikeele ja emotsionaalse laetuse tõttu on raske pääseda võrdlustest "Singlesiga". Kuigi "The Far Field" pole kordagi vähemat kui ülimalt kvaliteetne ja meeldivalt meloodiline kuulamine, kuhu mahub ka peotäis kohesele kordamisele minevat hitimaterjali, ei õnnestu nina päriselt lopsaka varju alt välja upitada. Võtke seda tunnustusena kompromissitule viisile, kuidas kolmik uue süntpopi kuninga tiitli haaras, mitte kriitikana kergele väsimusele staatuse hoidmisest.
Toimetaja: Valner Valme