Jazzkaare staar Tigran Hamasyan
Tigran Hamasyanist räägitakse lihtsustatult kui jazzpianistist, ent selle taga on helilooja, kes kasutab oma loomingus Armeenia rahvamuusikat, hipsterlikke elektroonilisi kõlasid, dubstep’ilikke käike, vaimulikku koorimuusikat ning elemente metal’ist ja rockist.
Tema pianistlik mängustiil on mõjutatud barokilikust tantsulisusest ja polüfooniast, XIX sajandi virtuoossest matšopianismist ning õrnadest impressionistlikest kõlaideaalidest. Erinevate ajastute ja stiilide virvarri seob ühtlaselt läbiv melanhoolne dramaturgiline liin, mis tekitab tugeva terviku. Sellise kirjelduse peale tahaks kohe hüüda: jazz is dead! Õnneks ...
Hamasyan on ise ka tõdenud, et pole kindel, kas ta sooviks olla jazzmuusik sellisel moel, nagu enamik inimesi ette kujutada tahaks. Ta on oma helikeelt teadlikult lihvinud ning vältinud bebopilikke klišeesid, kuigi võiks kahtlemata ka ainuüksi nende abil vaimustavaid kuulamiselamusi pakkuda. Hamasyani eklektiline helikeel ei kõla tehislikult, sest erinevate traditsioonide ja kultuuriruumide sees olemine on tema jaoks loomulik elulaad.
Teekond Armeenia rahvamuusika lätetele
Lapsena kuulas Hamasyan isa plaadikogust leitud Led Zeppelini, Black Sabbathit ja Queeni ning unistas trash metal-bändis kitarri mängimisest. Kuna Armeenia oli osa Nõukogude Liidust, sai ka väike Tigran sarnaselt paljude eestlastega karmi ja tugeva hariduse klassikalise klaveri alal. Ta soovitab noortel jazzpianistidel tegelda eelkõige Chopini ja Bachiga. Jazzmuusikaga hakkas ta tegelema üheksa-aastaselt ning teismelisena esines ta kohaliku bigbändi vokaalsolistina.
Umbes samas eluetapis otsustas ta eirata jazzi mängimisele esitatavaid ootus ning võttis kasutusele Armeenia rahvamuusika. Tema idee oli improviseerida rahvaviiside põhjal, kuid raskus seisnes selles, et Armeenia rahvamuusika on modaalne ning ilma akordijärgnevuseta. Algas huvitav protsess – harmoniseerimata kujul esitatavate meloodiate harmoniseerimine.
“Rahvamuusika on suurim eneseväljenduse vorm. Kui tahad tänapäeval olla muusik, on vaja näida lahe või eriline. Aga minevikus võis muusik olla igaüks. Iga tegu ja tseremoonia oli muusikaga rikastatud. Jälgisid, kuidas naised võid tegid ning seda saatis laul. Läksid Armeenia maapiirkondadesse ja nägid inimesi spontaanselt laulmas. See on võrratu. Justkui muusika sünd.”
Hamasyani mõjutanud muusikast rääkides ei saa mööda vaadata Rootsi progressiivse metal’i bändist Meshuggah. Ta on öelnud, et Meshuggah’st ei saa mõelda kui metal-bändist, sest selle brutaalne energia võib esialgu hirmutada. Aga pärast esmast tutvust võib jääda nende stiilist sõltuvusse.
Kodust kaugel
Kuueteistaastaselt läks Hamasyan Californiasse õppima ning õige pea sai alguse tema tähelend. Ta tõusis rahvusvahelisele areenile pärast maineka Thelonius Monki konkursi võitu 2006. aastal; teise ja kolmanda koha said vastavalt Gerald Clayton ning Aaron Parks. 2006. aastal ilmus ka Hamasyani esimene plaat “World Passion” ning iga järgneva albumiga on ta toonud esile uue dimensiooni Armeenia rahvamuusika kasutusvõimalustes. Ükski tema album ei ole sajaprotsendiliselt Armeenia rahvamuusika, kuid samas pole mitte ükski pääsenud selle tugevast mõjust. Loomulikult ei pea ma siinkohal silmas Armeenia rahvaviise, mida ta esitab, vaid ka väikseid detaile tema enda kirjutatud palades.
2010. aastal ilmunud “A Fable” sisaldab muuhulgas ka tuntud jazzvalssi “Someday my Prince Will Come”, kuid selle seade on täis ootamatut, delikaatset reharmoniseerimist. Hamasyan on öelnud, et soovis plaadistada ka jazzistandardeid, ent on keeruline panna need sobima teiste lugudega, mida ta mängib – albumi terviklikkust arvestades ei saa kõlada üksteise järel kurblik Armeenia rahvalaul ja traditsioonilisel moel esitatud jazzistandard.
Hamasyan on iga järgneva albumi kallal töötades loobunud vähehaaval, kuid järjekindlalt komplekssusest. “Tehnilised sooritused võivad nii olla kui ka mitte olla, aga muusika muudab eriliseks hing ning see on peamine. Keerulist materjali võib kirjutada ja kiireid noote mängida vaid siis, kui musikaalne voolavus ei kao.” Hamasyan muudab muusika voolavaks laulmise abil, nagu Keith Jarrett ja Glenn Gould. Tema vokaalsesse arsenali kuuluvad ka beatbox ning India klassikalisest muusikast pärit tala-süsteem, mis pole sugugi lihtne moodus rütmivormelite organiseerimiseks ning isegi improvisatsiooniks nii, nagu Hamasyan seda teeb.
Kirikulaul V sajandist
2015. aastal ilmunud, koos Jerevani riikliku kammerkooriga lindistatud album “Luys i Luso” on väga spirituaalse ja sügava tähendusega. Plaadi pealkirja saab tõlkida kui “valgus valgusest”. Hamasyani kontseptsiooni aluseks on seekord Armeenia vaimulik muusika. Ta on arranžeerinud kirikulaule, millest mõni pärineb V sajandist. Armeenia vaimulik muusika on olnud oluline osa Hamasyani nooruspõlvest. Ta tahtis juba teismelisena nende meloodiatega midagi ette võtta, kuid teda takistas aukartus, sest tegemist on niivõrd vanade ja pühade tekstidega. Lisaks sisaldavad need laulud palju kirja pandud reegleid, näiteks ei tohi kasutada teatud sorti kaunistusi ega rütmilisi elemente.
Sellel plaadil kõlab Armeenia ajaloo ühe juhtfiguuri Mesrop Mashtotsi vaimulik hümn “Ankanim arachi qo”. Pühak Mesrop Mashtots oli preester ja Armeenia kultuuri alustala, kes muu hulgas lõi V sajandil armeenia tähestiku. Sellest ajast on teada ka vanaarmeenia keel, mis on liturgilise keelena kasutusel tänaseni ning mida kuuleb ka Hamasyani albumil.
31. märtsil ilmus Tigran Hamasyani uus sooloplaat “An Ancient Observer”, mille kohta ta on öelnud, et selle palad on muusikalised vaatlused maailmast, milles me elame, ja mineviku taagast, mida me endaga kaasas kanname.
29. aprillil esineb omanäoline pianist ka Tallinnas festivalil Jazzkaar.
Toimetaja: Madis Järvekülg
Allikas: Muusika