Arvustus. Arca leidis ristteljel tasakaalu

Arca
Arca Autor/allikas: FB profiilipilt

Uus plaat
Arca
"Arca" (XL)
8/10

Albumi avalugu (milles tundsin hetkeks miskipärast ekslikult ära eesti keele) teeb kõik selleks, et näidata inimest muusikas nii alasti ja abituna kui võimalik. Iga keeletõmme ja neelatus on lähisalvestusega kinni püütud ja feedback´iga konfronteeritud, kuni bassiregistrites sündi-drone halastamatult kurja ilmutab ja orgaanika aplalt endasse imeb. Nii väheses võib ikka vahel nii palju musikaalsust peidus olla, niivõrd tihkeks saab osahelid kokku pakkida... Tuleb välja, et Arca oskab laulda ka. Ja kuidas veel. Arca on nüüd avalikum kui eales varem, ta on ka visuaalselt vähemalt osaliselt kunstnik Jesse Kanda loodud kujundite peidust välja roninud. Albumi pealkirigi ju apelleerib puhtusele, tõelisusele, teesklusest vabanemisele. (Võrdluseks: eelmine album kandis pealkirja "Mutant".)

Arca kaasab sel plaadil läbivalt ühelt poolt justkui klerikaalset vokaalfolki, teisalt telenovelalikku ülepaisutatud dramatismi, ja mitte ainult helimustri laiendamiseks, vaid täitsa selgelt korduvaid meloodiaid kandma. Instrumentaalosa liigub seevastu ähvardavalt loivates nagu mingi ekspansiivne tumeollus, mille kõrval kahvatub heitlik, aga paindlikum inimvõbin saamatuks vastupanu osutama. Kontrastid möllavad.

Lõpliku loomuga kõlakõiksus õgib lihtsureliku episoodide finišis lihtsalt ära, kuigi inimene haledalt anub, et seda ei tehtaks. Nutune on meie saatus Arca esituses. Vaid mõnes pildis (näiteks "Coraje") jätab ta ristiinimestele leplikult ehk üksiku lootuskiire. Iroonilisel kombel märgib coraje eesti keelde tõlgituna julgust.

Jah, Arca on rütmimustriteid piiranud, hõredamaks sõelunud ning pöörab kompositsioonis rohkem tähelepanu heliloome vertikaalteljele, mis on talle omaseks saanud mürakeerisest osaliselt puutumata. Just sellest ma Arca eelmisel albumil puudust tundsingi. Mingitest kandvatest motiividest. Sel albumil võtab Arca minimalistlikuma, ehk isegi ambientsema hoiaku, mis pole ju mingi uudis, sest ambient on praegu moes.

Tundub, et enamik MIDI-kunne on oma maksimalismi-ahvivaimustuse üle elanud ning vaatavad nüüd otsivalt minimali poole keerukalt seatud sihiga piskus tummist atmosfääri luua. Selles orienteerumiseks sobivad selgelt eristatavad meloodiakatked kui valatult, olgu nad siis instrumendi või häälepaelte käsutuses.

Viisid on kohati nii klaarid ja nakatavad, et kui Arca püsimatult muteeruv helikunst neid ei ahistaks, siis võiks kogu kupatuse tarbijakaitse egiidi all kasvõi Hispaania euroloona rahvale sisse sööta. See, Arca uus album, tõestab veelkord, kuivõrd universaalne võlu on popmuusikas meloodial.

Nii on Arca jõudnud oma loomingu struktuuris teatava tasakaaluni, mida igatsesin. Säilinud on aga tema fookus heli kestvalt lainetaval moondamisel: see on kindel taju garant, et me oleme tema teed käies küll muutlikul, aga seejuures just järjepidevalt muutlikul rajal. Eksimatult äratuntaval Arca rajal. See hoiab endiselt kütkes.

Albumi kümnes lugu:

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: