Arvustus. Elus teater hindele "kaks"
Tena Štivičić "Kolm talve"
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Osades: Tõnu Oja, Ülle Kaljuste, Ita Ever, Guido Kangur, Kersti Heinloo, Tiit Sukk jt
Esietendus 21. aprillil Eesti Draamateatris
Kui hinnata Draamateatris esietendunud "Kolme talve" Lauri Leesi kriteeriumide järgi, siis on tulemus puhas "kaks". Õppimata. Järeltöö. Selles pole aga midagi traagilist. Lihtsalt märguanne, et tuleb ära õppida. Tena Štivičići näitemäng ja näitlejad väärivad seda.
Dramaatiline sissejuhatus ei tähenda seda, et "Kolm talve" oleks katastroofiline ebaõnnestumine. Kindlasti mitte. Lugu saab mängitud. Draamateatri kogenud näitlejad loovad endale rollid ja maailmad, Pille Jänese lavapilt on mõjuv ja funktsionaalne, Priit Pedajase muusikaline kujundus võlub nagu Kusturica filmis. Ja finaali ball, kus aeglases ja sõnatus valsis kohtub 70 aastat Balkani ajalugu, mõjub imekaunilt. Kahjuks on see üksnes raam.
Näidendina on "Kolm talve", Londonis elava horvaatia näitekirjaniku Tena Štivičići lugu oma kodumaa ajaloost, suurepärane leid Draamateatri repertuaari. Sama võimas nagu väga õigustatult 2016. aasta parimaks lavastuseks pärjatud "Väljaheitmine". Suur ja aus. "Pilvede värvid" tšehhovlikult peente karakteritega. Mitmekihilised inimesed ja sajakihiline ajalugu. Impeerium, rahvused, riigid, usud, veresaunad, sõjad. Ja üks väike rahvakild. Meile ühtaegu geograafiliselt kauge, aga sisimas vist lähedane.
Näitlejad annavad endast parima – poolkurdi vastupanuvõitlejast vanaisa Guido Kanguri monoloog oma kaunist Dollyst, imelisest märast, toob pisara silma. Ita Everi ratastoolis Karolina viskiklaasi ümber klammerdunud käed jäävad silme ette. Ülle Kaljuste ja Tõnu Oja ajale jalgu jäänud intellektuaalide voodistseen on justkui armsalt naljakas Alan Ayckbourn. Ja Liisa Saaremäel kui kange pruut, naine, kes võtab kõik, mis vaja, ja otsekohe, on ilmselgelt oma vanaema, jõhkra kummikutega metsavenna Kersti Heinloo lapselaps.
Aga igaüks neist tegelastest rabeleb oma rolli piires. Tervikut ei paista kusagilt. Episoodid, stseenid, improd... Et joonistuksid välja suhted, hoiakud, reetmised, inimese valikud ajas ja aegades – seda lihtsalt ei ole. Rääkimata näitemängus peituvast topeltpildist, inimestest ajaloos.
Lavastus toimub, on ära vormistatud, vääriks ehk tähelepanugi, aga Priit Pedajaselt on see lati kõrvalt mööda jooksmine.
Näidend ja näitlejad väärivad sootuks paremat. Ja Pedajas suudaks. "Kolm talve" tasub lahtilugemist. See on hea ja Draamateatrit väärt tükk. On aeg ja inimesed.
Toimetaja: Madis Järvekülg