Peeter Helme soovitab: Kirmen Uribe "Bilbao-New York-Bilbao"
Mida me teame baski kirjandusest? Ilmselt vähe. Aga võib-olla polegi võimalik palju teada, sest nagu äsja Loomingu Raamatukogus ilmunud Kirmen Uribe "Bilbao-New York-Bilbao" minajutustajast peategelane nendib: "Meie, baskid, oleme oma kirjandustraditsiooni alati alahinnanud. Kui vaadata, kui vähe raamatuid baski keeles ilmub, ongi alaväärsustunne õigustatud." (lk 124-125)
Järgneb arutelu sellest, et baskidel pole oma eepost ja nende kirjanduspärand on õhuke ja pisike, sest sajandite jooksul on sellele eelistatud suulist pärimust. Tegelikult polegi see olukord Eestist nii väga erinev. Muide, Merilin Kotta tõlgitud fragmentaarses romaanis tulebki juttu ka Eestist – nimelt kirjeldatakse siin üht Käsmus toimunud eri maade kirjanike kokkutulekut ning kogu suvise Eesti õhustikku.
See on tore, aga loomulikult ei ole Uribe raamat ainuüksi seetõttu lugemisväärne. Tegu on paarikümnesse keelde tõlgitud ja mitme auhinnaga pärjatud romaaniga, mis räägib korraga nii minajutustaja lennureisist üle Atlandi, tema püüdest kirjutada romaan oma suguvõsast ja baski identiteedist, kalapüügist ning Baskimaa 20. sajandi ajaloost – üleüldse sellest, mida kujutab endast üks raamat ja kuidas seda kirjutatakse.
Kindlasti on oluline märkida, et Kirmen Uribe "Bilbao-New York-Bilbao" on esimene otse baski keelest eesti keelde tõlgitud romaan ning läheb juba sellisena tõlkekultuuri ajalukku. Samas pole Uribe romaan päris esimene baski autori romaan, mis eesti keeles ilmub. Nagu tõlkija järelsõnas nimetab, on meil olemas veel Uribe põlvkonnakaaslase Unai Elorriaga "Tramm Šiša Pangmale", mille tõlkis, tõsi küll, hispaania keelest, Triin Lõbus ja mis ilmus juba 2005. aastal Loomingu Raamatukogus. Siin-seal on ilmunud veel mõned lühemad tekstid, kuid üldiselt on baski keelest eesti keelde tõlkimine siiski midagi eksootilist...
Omamoodi eksootiline on ka Uribe lugu. Stiili mõttes meenutab see natuke mainitud Elorriaga romaani. Ka see on fragmentaarne teos, mille puhul autor on vist mõelnud, et võib-olla iga lugeja ei pruugigi raamatut lugeda kaanest kaaneni vaid võtab selle ette suvalises järjekorras. Nii pani arvama tõsiasi, et kui autor mõnes peatükis mainib midagi, millest oli juttu juba lehekülgi varem, seletab ta seda alati nagu esimesel korral – põhjalikult ja alustades algusest...
Teine kirjanduslik paralleel, mis Uribet lugedes tekkis, seostub hispaania autori Javier Cercase "Salamise sõduritega", mis ilmus eesti keeles 2015. aastal Mari Laane tõlkes. Ka Cercase romaanis keerleb tegevus võrdselt teose kirjutamise enda, minajutustaja elu ning selle loo ümber, millest viimane kirjutada üritab.
Ilmselt ongi tänapäeval üha olulisem küsimus see, mis siis ikka teeb romaanist romaani ja kuidas üks romaan sünnib. Uribe jaoks on see võrdselt seotud küsimustega identiteedist. Nii isiklikust ja perekondlikkust identiteedist, kus on palju segast ja lahtist – eriti seoses Hispaania kodusõjaga – kui ka rahvuslikust ja keelelisest identiteedist. Mida tähendab baskiks olemine maal, kus veel hiljuti oli baski keele rääkimine keelatud ning tingimustes, kus baskide kodumaa on jätkuvalt jagatud kahe suurriigi, Hispaania ja Prantsusmaa ning neist kummagi sees mitme haldusüksuse vahel, milles baski keele ja kultuuri staatus on väga erinev?
Keeruline värk, aga ilmselt on need probleemid teistele väikerahvastele mõistetavad ning nii mõjubki Kirmen Uribe "Bilbao-New York-Bilbao" ühtaegu eksootilise ning samas sooja, lähedase ja tuttavana.
Toimetaja: Madis Järvekülg
Allikas: Vikerraadio