Keelesäuts. Laskem "legendaarsel" puhata
Selle sajandi algusest alates on keeleuurijad märganud, et eesti keeles kasutatakse liiga palju sõna „legendaarne“. On lausa arvatud, et „legendaarne“ on äravaevatud sõna. Tõsi, meie ümber on „legendaarsed poliitikud“, „legendaarsed näitlejad“, „legendaarsed ajakirjanikud“. Aga ka konkursid, festivalid, telesaated ja tarbeesemed, näiteks mõned telefonimudelid – kõik on kahtlemata „legendaarsed“.
„Legendaarne“ tuletub sõnast „legend“, mille algne tähendus on lugu erakordsest sündmusest või isikust, näiteks sõjapealikust või pühakust. Oluline on, et legendaarne sündmus või isik on see, mida tema kohta usutakse, mitte see, mis ta kunagi tegelikult oli. Praeguse n-ö tõejärgse ühiskonna inimesele on see kahtlemata tuttav põhimõte. Äkki on siis sõna „legendaarne“ rohke kasutamine isegi õigustatud? Me elamegi ju liialdatud lugude inforuumis.
Sellegipoolest võiks kasutada ka teisi sõnu. Kõik, mis on „tuntud“, „silmatorkav“ ja „hea“, ei pea olema tingimata „legendaarne“. Laskem sel väsinud sõnal puhata – küllap leidub teisigi erakordseid võõrsõnu. Sensatsioonilist ja ekstravagantset päeva kõigile!
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio