Arvustus. Sünge psühholoogiline haavatavus
ARMOUR: Ehte- ja sepakunsti näitus
Muuseum Kiek in de Kök, Tallinn
07.04–15.05.2017
Paremat asukohta poleks ARMOURile saanudki valida. Teema ja ruum täiendavad üksteist nii hästi, et on lausa raske ette kujutada, kumb kumba inspireeris. Kas ideele puhus elu sisse juurdepääs iidse suurtükitorni püssirohukeldrile või mõjutas näituse korraldamise mõte hoopis asukohavalikut? Kuid mulle tundub, et see küsimus polegi oluline. Nagu kõik eheda inspiratsiooniga loovad ettevõtmised, oli see ilmselt pigem juhuslikult tekkinud sünkroonsus; pooleldi vormunud kavatsuse ja praktilise võimaluse õnnekas kokkusaamine, mis lõpuks manifesteerus terviklikult väljatöötatud kontseptsioonina. See tundub liiga täiuslik, et olla sündinud mingil muul moel. Sellest, mida ma saan oma lühikese Tallinnas elatud aja põhjal rääkida, tundub see olevat eestlaste asjade tegemise viis; võimalus ära tunda ja sellele siiralt ning viivitamatult reageerida. See on põnev, ning tulemused on külluslikud ja värskendavad.
ARMOURil eksponeeritud taiesed demonstreerivad samalaadset refleksiivset teemale reageerimist nagu teema reageerib ümbritseva ruumiga, mis omakorda lisab näitusele kui tervikule veel suuremat sügavust. Osalevad kunstnikud valdavad teemat nii otseses kui ka kujundlikus tähenduses, poliitiliselt ja isiklikult; üheaegselt leiavad väljendust arvukad erinevad sisukihid. Vanalinna alla süvistatud jahe kiviseintega võlvkelder peegeldab ideid ajaloo, identiteedi, kaitsetuse, hirmu, vägivalla, enesekindluse ja turvalisuse kohta. Galeriiruum, millele pääseb torni põrandakorruselt juurde ainsa sügavustesse viiva keerdtrepi kaudu, toimib nende loovate mõtiskluste iseseisva, tervikut võimendava tagasisidena.
Väljapaneku disain, nagu ma Eesti ehtekunsti maastikku tundma õppinuna eeldasingi, on novaatorlik ja laitmatult teostatud, kuid mis kõige olulisem – see ei mõju ülekoormavalt ega hälbi kunstist kui niisugusest. Selle asemel tunnustab see lugupidavalt ümbritsevat arhitektuuri, ühendab kunsti osavalt kontekstiga ja sunnib mind nagu nöörist tõmmatuna ruumis ringi kõndima, eksponeeritud töid uurides, nende kohta arvamusi kujundades ja ümber kujundades, kui ma iga eset, üksteise järel ja hoolikalt, taas ja taas silmitsen.
Alastuse taju
Turvist kantakse kehal, ja see peab kaitsma kandjat ränkade vigastuste eest, kuid sageli liikuvuselt ja väleduselt lõivu makstes. Turvis on oluline kaitsebarjäär jõhkra vägivalla vastu, kuid selle rõhuv raskus võib olukorraga kohanemisel ja ellujäämisel osutuda ka samavõrd ebasoodsaks. Psühholoogiline turvis, kuigi seda ei kanta naha peal, vaid naha all, evib samasuguseid kahetisi omadusi. Kas parem on end rünnaku vastu kindlustada või hoopis kaitse endalt maha heita, nagu heidetakse endalt maha hirm?
Paljud ARMOURI eksponaadid väljendavad erakordset vaprust – selles mõttes, et mõtted ja tundmused, mida need edastavad, on sügavalt pihtimuslikud ning toovad nähtavale sünge psühholoogilise haavatavuse. Sellele kohustusele vastukaaluks on kunstnikud täiel määral ära kasutanud teemale seesmiselt omase sümboolika sõnavara. Taiesed astuvad tähenduslikult ja kaitsvalt ette kõikvõimalike turvalisust tagavate ülerõivastena: rinnaplaadid ja soomussärgid, kätiskindad ja kilbid. See reedab vastumeelsust enda täieliku psüühilise eksponeerimise suhtes. Seda laadi intiimse tundmuse avalik väljapanek on neile kunstnikele riskantne, ja tagatisena säilitavad paljud võimaluse tõrjuda vaatajat, kes võiks nende paljastuse alusel neid tõrjuda. Ja ikkagi on avameelne ja usaldav kutse selle tunnistajaks olla täiesti lummav. Õhus heljub tajumus alastusest ja puhtsüdamlikkusest.
Nooruslik ja inspireeriv
Individuaalsete tööde käsitlemine selles ülevaates poleks küll võimatu, kuid siiski äärmiselt vaevarikas. Enam kui kaks tosinat noort kunstnikku, igaüks näitusel osalemas üheainsa kordumatu kunstiteosega, mis on loodud spetsiaalselt selleks sündmuseks – niisugune inventuur võtaks ruumi märksa rohkem kui mõnisada sõna, millega mul tuleb hakkama saada. Lisaks näib, et näituse hoopis praktilisem eesmärk on tutvustada Tallinna Rakenduskunsti Triennaalile saabuvatele külastajatele nüüdisaja Eesti noorte ehtekunstnike püüdlusi. Selle üritusega on see kahtlemata ka õnnestunud, kuna see hõlmab täiel määral nii selle maastiku stilistilisi nüansse kui ka filosoofilist vaatenurka. Kuigi siin on vaieldamatult tunda ka äärmiselt isiklike lähenemisviiside hõngu, levib väljapandud töödest ümberlükkamatut esteetilist ühtsust, mis on mõtestatud – arvestades, et enamik, kui mitte kõik osalejatest said esmahariduse Eesti Kunstiakadeemias. Need kunstnikud on kõik õppinud (või õpivad praegugi) üheskoos, ning EKA ehtekunsti ja sepakunsti õppetool on soodustanud äärmiselt sidusa loovkogukonna tekkimist. Niisuguse grupinäituse puhul, milles osaleb nii palju individuaalset loovmõtlemist, aitab selline solidaarsus edasi anda nidusat visiooni, mis kulmineerub kõigi häälte heliseva koorina.
Oluline on ära märkida ARMOURi ekspositsiooni suhtelist nooruslikkust. Nagu ülalpool mainisin, osaleb näitusel palju tudengeid ja suurem osa ülejäänud kunstnikest on alles oma õpingutejärgse karjääri algetappides. Sellisena tekib siin juhutisi hetki küsitavast tehnilisest vilumusest, materjali valdamisest ning esteetilisest elutarkusest. Need ei ole veel veterankunstnikud, vaid noored, energilised tegijad, kes tahavad ja suudavad hõlmata oma kunstitegemisse ka ebakindlust. Õnneks ei torka need eksimused üldiselt kuigi palju silma, ega mõjuta seega minu võimet hinnata projekti kui terviku ambitsiooni. Paraku asetab ehtekunstimaailm tehnilise asjatundlikkuse oma esteetiliste prioriteetide nimistus sageli eriti kõrgele kohale. Kui eesmärk on selle kriteeriumi rahuldamine, on siin arenguruumi (alati on arenguruumi!), kuid võibolla on niisugune tahumatus omane teadlikule liikumisele, mis sellele väärtuste süsteemile tervikuna väljakutse esitab. Kui nii, siis avab see kahtlemata uusi võimalusi äärmiselt väljendusrikasteks manöövriteks, ning selle ekspositsiooni väljendusrikas loomus on selle suurim väärtus. Mõlemal juhul, olles Eesti ehtekunsti uusima põlvkonna eneseväljendus, on ARMOUR sellegipoolest äärmiselt efektiivne ja inspireeriv.
Kunstnikud: Andreas Lichfield, Anna-Maria Saar, Anneli Oppar, Annika Kedelauk, Darja Popolitova, Ettel Poobus, Helen-Kristi Loo, Kadi Kübarsepp, Kairin Koovit, Katarina Kotselainen, Katrin Kosenkranius, Keiu Koppel, Kätrin Beljaev, Liina Lõõbas, Marita Lumi, Mart Kekišev, Merilin Tõnisoja, Nils Hint, Paul Villemi, Pilleriin Jürisoo, Rauno Paju, Rita-Livia Erikson, Siim Kuusemäe, Triin Kukk, Urmas Lüüs
ARMOUR on seoses Tallinna päevadega avatud erandkorras ka esmaspäeval, 15.05.2017.
ARMOUR on osa 7. Tallinna rakenduskunsti triennaali satelliitprogrammist. Triennaal on rahvusvaheline kunstisündmus, mille käigus rakenduskunstnikud ja disainerid mõtestavad aega ja selle erinevaid käsitlusi. Tänavuse triennaali peanäitus “Ajavahe. Time Difference” on üleval Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis 21.04-23.07.2017. Mahukas satelliitprogramm Tallinna galeriides, kohvikutes, avatud stuudiotes ja teistes põnevates paikades kestab märtsi lõpust augusti alguseni. Lisainfo www.trtr.ee.
Artikli autorist: Alexander Kamelhair on Ameerika kunstnik, kes elab praegu Tallinnas ja omandab Eesti Kunstiakadeemias disaini ja rakenduskunsti eriala magistrikraadi.
Toimetaja: Valner Valme