Mikk Pärnitsa vastus Berk Vaherile: kaitsekõne hipiplikale ({{commentsTotal}})

Mikk Pärnits
Mikk Pärnits Autor/allikas: Siiri Kumari

Sain ka osaks suurest arutelust, kus Eestist minema tõmmanud neiu avaldas oma mõtteid Müürilehes. Sünkroonsusena veetsin just eile aega abielus ja majalaenuga maadleva naisterahvaga. Ka tema on palju rännanud ja mujal elanud (Soome, Inglismaa, Holland) ning ütles, kui sul on armastatu ja plaanid pulmi, siis ära tee seda. Ära raiska pulmadele seda raha, neile sugulastele, keda vaid kord elus näed. Võta see summa ja sõida armsamaga Eestist minema.

Sain veel palju muljeid kuulata, hakkas päris kurb. Kui lugesin hipiplika lugu, siis hakkas nagu parem. Et selliseid inimesi veel leidub ning et mingi mässuvaim on veel elus. Et neiu puudutas tõsiselt kellegi närvi, sai aimu Berk Vaheri vastuargumentidest ning ilmselt ka Facebooki seintel toimuvatest aruteludest. Lugesin ka Vaheri vastulööki ning nägin selles pigem solvumist kui vastuargumente: koheselt toimus vastandumine, lahingujooned olid tõmmatud ja emotsionaalne jauramine hakkas kenasti peale. Kuid mida see neiu siis nii valesti ütles?

Koheselt meenus pea kuu tagasi ilmunud Tiiu Kuurme arvamusartikkel, milles on paralleele hetkel aktuaalse looga. Nimelt osutas Vaher asjaolule, et see ärakäimine ja mäss ei vii omakorda koduse olukorra parandamiseni. Solvuvat tooni sai tunda nii siit kui sealt, justkui sülitab neiu käele, mis teda toidab. Täpsemalt: me oleme kohustatud olema tänulikud. Me peame armastama seda maad ja tahtma seda muuta. Kui Heinla kritiseeris meie süsteemi, siis leidub küllaga inimesi kes käsivad tal siit lahkuda. Kui ei meeldi. Säärane aruteluvaba loosung kõlab alati kui siinset elu patriootide eest kritiseerida. Ja kui sa lahkud, siis oled sa reetur. Justkui peab too neiu olema valmis ja arenenud vanainimene, kes võib alles siis suu lahti teha. Solvumine tema jutu peale meenutab parteid, kus selle väike liige kritiseeris erakonna sisekorda. Või nagu Kuurme arvamusloos, kritiseeris isalikku institutsiooni. Sest Eesti on siiski ju ISAmaa, kas pole? Ja isale ei tohi vastu hakata. Kuningas võib olla alasti, häda sellele kes paljale tillile tähelepanu juhib.

Siit ka küsimus: miks nõuab Vaher ja tema kamraadid noorelt inimeselt maailmaparanduseks lahendusi? Samuti, kuidas saab nõuda panust siinse ühiskonna parandamiseks kui minemaläinud inimene lahkus just selle riigikorra (või siis süsteemi) paindumatuse kohta? Ei tea kas siin vanust küpsusega võrdsustada. Võime näha, et kui mäss ei vasta status quo ootustele siis on see solvav. Miks mitte arutada? Kuid arutlust on vähe, pigem hukkamõist reetmise eest ja sellega asetab Vaher end paratamatult solvatu olukorda. Kui sind ei solva, siis ei adresseeri kellegi väljaütlemisi. Aga solvas, puudutas isiklikult. Järelikult oli tüdrukul kusagil väga sügavalt õigus. Ainult et nii noorelt ei tohi õigus olla.

Nõuda noorelt mingit täispaketti terve maailmakorralduse massiliseks ümberkorralduseks on iseenesest rumal, isegi jahmatavalt. Eelnimetatud mäss kätkeb endas pigem individuaalset muundumist, see tähendab mitte parteilise kihutustöö tegemist vaid ise muutumist. See tähendab, et üks mutter lahkub suurest masinast ja see on alati murelikuks tegev. Äkki ei tulegi tagasi? Solvav on see valitsevale korrale seetõttu, et säärase inimese väljaöeldud seisukoht osutab süsteemi peidetud haprusele ja nõrkustele. Meie ühiskond (ja ka teiste rahvusriikide omad) on üles ehitatud illusioonile et hetkel on olemasolevatest parim süsteem. See on isalik süsteem, mis maksab sulle penssi ja tervisekindlustust. Mingi elementaarne katus on pea kohal. Aga tingimustega.

Kui pidada Eestit parteiks, kus kõik liikmed töötavad paremate tulemuste nimel, siis astus Heinla ise parteist välja ja kirjutas hiljem oma motivatsioonidest ja tunnetest. Siiralt, ma ei tea kuidas see nooruk siis kirjutama peab? Kellele ta end tõestama peab? Leidis aset solvukas. Heinla andis kerge müksaka meie väärtushinnangute pihta, kuid kui need koheselt kõikuma lõid siis on tõesti tema jutus iva. Berk Vaher üritab kogu ühiskonna hädasid tema õlgadele asetada, nagu vastutaks Heinla koduvägivalla, kodutute ja alkoholismi vohamise eest. Kuid Heinla räägib kogu loo indiviididest, kes katsetavad pidevalt uuenevas ühiskonnas teistsuguseid eluviise ning ei üritagi sünnikohases riigis mässu õhutada. Kes teab, ehk tuleb tagasi ja hakkab Swedpangas üheksast viieni töötama. Kuid parteimentaliteet on meil Eestis kõva.

Berk Vaher manitseb isalikult ja öökimaajavalt Heinlale ette, et ta ei paranda rahvusriiki. Jällegi on siinkohal tegu individuaalse, süsteemivastase mässuga. Ja see polegi teab mis mäss, see on lihtsalt siinsete väärtushinnangute mitteväärtustamine sest elu Eestis on vaevu inimlik. Kui palju on Berk Vaher siis ise siniseid silmi löömata jätnud, kodutuid põlevatest majadest välja kandnud? Mida on Vaher ühiskonda panustanud. Tema enda teened riigi parandamisel on jäänud märkimata ja neid võib ainult aimata.

Kui kõneleda ühiskonna muutmisest peaks olema selge igale täiskasvanud inimesele, et need algavad inimesest endast. Religioon ei saa väevõimuga väärtushinnanguid peale suruda, relva ja piinamise abil. Totalitaarsed süsteemid ei saa seda samamoodi hirmuga peale suruda. Inimene peab arenema individuaalselt, leidma elementaarsed väärtused ja austama teise õigust elada. Kui raske on siis mõista Heinla tungi elada nii nagu ta seda tahab? Ja miks solvusid näiliselt korras eludega inimesed nii rängalt "noore nolgi emotsemise" peale? Eks ikka sellepärast, et meie ühiskond pole arenenud kuigi kaugele. Seda on raske kuulda kindlasti Reformierakonnal ja literaatidel, Eesti brändi turustajatel kes on jäänud uskuma iseenda promo.

Ei saa nõuda, et "ühiskonda muudetakse minu nägemuse järgi". Kuid sa saad endalt nõuda endas muutusi. Ja väga tore, kui saad koos olla nendega kellel samasugused maailmavaated ning soovid enamaks. Lõpuks saab öelda, et Heinla teeb väga õigesti ja see riik on täis inimesi kes siit esimesel võimalusel tahavad minema minna. Kas see on suur, imetlusväärne tegu siin vireleda? Ehk käib ka Eesti talupoegliku mõtteviisi juurde töökultus, kus puhtalt rassimine ja enda tapmine võrdub millegi piibellikult õilsaga ning mõisnike vastu sõna tõsta ei või. Isa ei tohi solvata, parteis ei tohi selle edukuse mõttes olla ebakõlasid.

Eestis on väga palju mutreid, kes ei taha siin olla aga on kohustatud ja seotud. Ei tea, kas nii karmilt Heinlat materdada ikka vaja on ja kas tal pole äkki rohkem õigus kui siin sündinud ja elanud inimestel. Tema mõtetele veel adekvaatset arutlust pole ilmunud, ehk selle peale nüüd tekib. Ja kellelgi ei tohi keelata öelda sõna "puts" ja üritada selle sõna alusel tühistada kogu tema öeldut: see alandab vaid Vaherit ja tema patroniseerivat tooni. Ootasin sust enamat, Berk.

Toimetaja: Valner Valme



Eesti ajaloomuuseumi teadusdirektor ja näituse "Minu vaba riik" üks peakuraator Krista Sarv.

Krista Sarv: kardan, et suured võidud ja karmid kannatused jäävad igavesti eestlaste ajaloo osaks

Maarjamäe lossis avab kolmapäeval pidulikult uksed uuenenud ajaloomuuseum, kus avatakse püsinäitus "Minu vaba riik", millega võetakse osadeks lahti Eesti saja-aastane ajalugu. Sarnaselt teistele omataolistele annavad ka sellel näitusel tooni ennekõike sõjad ja eestlaste kannatused. Olgugi et teatud ohvrimentaliteeti on Eestile ette heidetud, jäävad kannatused ühes suurte võitudega siiski igavesti eestlaste kui väikerahva ajaloonarratiivi osaks, leiab Eesti ajaloomuuseum teadusdirektor ja näituse üks peakuraatoritest Krista Sarv.

FILM
"Happy End"

Arvustus. Nüri noaga Haneke

Uus film kinos

"Õnnelik lõpp" ("Happy End")

Lavastaja: Michael Haneke

Näitlejad: Isabelle Huppert, Jean-Louis Trintignant, Mathieu Kassovitz

6,5/10

TEATER
KIRJANDUS
Leelo Tungal

Kirjanduspreemia nominent Leelo Tungal: me elame nagu kahe maailma vahel

Emakeelepäeval, 14. märtsil antakse välja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus suisa kaks nominatsiooni - kogumiku "Teeleht" eest luule ning "Hallooo!" eest lasteraamatute kategoorias - pälvis kirjanik Leelo Tungal. Mari Klein tegi temaga sel puhul ka lühikese intervjuu, uurides, mida need teosed Tunglale tähendavad.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Mart Rannut

Mart Rannut: meie keelekavades pole olnud lõhna ka teoreetilistest alustest

"Keelekaval puudub teoreetiline põhi ja see on olnud kõikide strateegiate ja kavade põhiline puudus," rääkis saates Tartu ülikooli Narva Kolledzi õppejõud Mart Rannut. Põhjus on Mart Rannuti hinnangul spetsialistide puuduses, sest meil ei valmistata ette spetsialiste, kes oskaksid keele toimimist ühiskonnas juhtida.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: