Skandaalne organist Carpenter: kuulan klassikat kui outsider
Tänase „MI“ fookuses on välissolistid, kes Eestis hiljaaegu esinesid, tuntuim neist on organist Cameron Carpenter.
Carpenter reklaamib end stereotüüpe purustava orelimängijana ning leiab, et orel vajab tänapäeval ulatuslikku ümbermõtestamist. „Oreli ümber on palju müstikat ja osa sellest on seotud kristlusega. Kui kristlike heliloojate muusika on nii hea nagu on meile öeldud, siis see peab olema nauditav ka ateistide esituses,“ leiab Carpenter, kes uhkelt esitleb ennastki ateistina.
36-aastane Carpenter alustas orelimängu 4-aastaselt ning kogus juba algklassides kuulsust lapstalendina. Keskkoolis seadis ta orelile üle 100 teose, muuhulgas näiteks Mahleri 5. sümfoonia. Bakalaureuse- ja magistrikraadi omandas Carpenter Juilliardis. Pärast lõpetamist alustas ta rahvusvahelisi turneesid ning alustas plaadistamist, kusjuures tema debüütalbum nomineeriti Grammyle.
Mis puudutab oreli muutmist, siis Carpenter mõtleb seejuures eelkõige disaini kohandamist tänapäevaste tehniliste võimaluste ja publiku ootustega. Ise tuuritab ta enda disainitud transporditava digioreliga, mille kokkupanekut saab näha muusikasaate „MI“ alguses. Teine samasugune orel on paikne ja asub West Palm Beach kontserdimajas Floridas. „Minu meelest esimest korda ajaloos on nii, et saaksin minna teise oreli juurde ja esitada teost ilma läbi proovimata, sest kõik on täpselt sama,“ kiidab Carpenter loodud süsteemi ja lisab, et järgmise 15 aasta jooksul võiks luua rahvusvahelise standardiseeritud orelite võrgustiku. Pillid oleks täpselt sama disainiga, sama paigutusega ning saaksid arvutivõrgu kaudu informatsiooni jagada. Väikesed erinevused muidugi oleks, tulenevalt ruumist, kuhu orel ehitatakse. Carpenteri sõnul avaks selline võrgustik noortele organistidele seninägematuid võimalusi.
Mis puudutab oreli tulevikku, siis selle pärast Carpenter südant ei valuta. „Organistidel on sümpoosiumid, kus räägitakse päevade viisi, milline on oreli tulevik. Orelil pole tulevikku, tulevik on organistidel. Küsimus polegi oreli ellujäämises,“ leiab Carpenter.
Kahtlemata on ta ise tõeline fanaatik, kuid ei soovita oma elukutset ühelegi noorele. „Orel on kõige üksildasem ja kõige kallim pill. Selles on kõige rohkem takistusi inimesele, kes tahab pilli valdamiseni jõuda. Orel on ümbritsetud kõige konservatiivsemate institutsioonidega ja oma pika ajaloo tõttu on oreliga seotud paljud eelarvamused,“ selgitab Carpenter. Siiski lõbutseb ta ise neid raame murdes, näiteks fotosessioonidel, kus ta seisab oreli peal, klahve talludes.
„Oluline on olla iseseisev. See ei tähenda usaldamatust või põlgust, kunstniku õigus on söösta üksinda lõpuni,“ sõnab Carpenter. „Paljud tahavad olla truud helilooja ideele või partituurile, et midagi originaalilähedaselt teha. See on väga oluline, aga mind ei ole kunagi kannustanud tavalised ideed klassikalisest muusikast. Ma ei kuula klassikat palju, kuulan seda kui outsider, püüan tuua värskust.“
Vaadake saadet kell 22.10 ETVst.
Toimetaja: Valner Valme