Arvustus. Goldfrapp naasis pärast aastaid katsetusi süntpopi juurde
Uus plaat
Goldfrapp
"Silver Eye" (Mute Records)
8/10
"I’m alive..."
Nii algab Goldfrappi uue albumi "Silver Eye" üks lõpulugudest. See fraas aga ei peegelda vaid ühte lugu. Goldfrappi järjekorras seitsmendal stuudioalbumil tuleb elulisus välja pea igas träkis kosmiliste nähtuste ja sisemiste kirgede kaudu. Taaskord lauldakse loomulikult tunnetest, kuid sõnadekasutus on metafoorirohke, lisades tavapärasele armastustemaatikale esteetilisust.
Võrreldes nende viimaste albumitega kasutab duo – Alison Goldfrapp ja Will Gregory – varasemast rohkem süntesaatorit. Kui bändi teine kauamängiv "Black Cherry" ja kolmas "Supernature" demonstreerisid duo sümpaatiat tantsumuusika vastu liikudes glämmrocki ja süntpopi piirimail, siis sealt edasi tõmmati tempot maha. Katsetati downtempo ja ambientiga ning liiguti isegi unelevalt folktroonika poole.
Albumi "Silver Eye" kohta võib aga öelda, et bänd on tagasi juurte juurde pöördunud, kuid kombineerib oskuslikult kõike, mis varasematel albumitel välja toodud. Ilmselt on süntesaatori domineerimine ka süüdlaseks, miks Goldfrappi uue albumi lummusesse langesin.
"Silver Eye" tõmbab juba esimesest akordist kaasa rännakule. Plaadi ülesehitus on oskuslik: kiiremad lood vahelduvad voolavamatega, haarates kuulaja hoogsate rütmidega küll kaasa, kuid samas pakkudes ka hingetõmbepause. Kui "Anymore" (vt alt videot) paneb süntesaatorile hääled sisse ning "Systemagic" lisab omakorda tummisemat põrinat, siis "Tigerman" demonstreerib albumi esoteerilisemat poolt. Plaadi teine pool ongi pigem kosmilisem.
Loo sõnad lisavad juurde reaalsusevälist müstilisust. Seetõttu võib nende kuulamine alguses kummastust tekitada. Võtame näiteks "Tigerman’i": Illuminating / His eyes and fur / Magnificent / A river meets the / Sky and the wild / He'd die / For you / Tigerman.
Esimestel kordadel kuulasingi albumit vaid kõlapõhiselt ning siis mõjus mulle Alison Goldfrappi hääl eraldi uneleva instrumendina. Võtkem ükskõik missugune aeglasematest paladest, nagu näiteks "Zodiac Black", salmi viimane fraas sulab heliks: Just a little light there / What am I / Your face / Your phasing / Swollen zodiac / In the ripples of black / What am I / If there's magic in the water / I have found you. Kui kuulda, kuidas Goldfrapp seda laulab, on mõistetav, miks muutuvad sõnad tihtilugu teisejärguliseks.
Plaadi arvustamine võttis tükk aega, kuid mitte põhjusel, et midagi pole öelda. Pigem kerkis esile faktor, mis teeb ühest albumist hea: erinevad lood kooruvad üksteise haaval teiste seast välja. Tekib lõpmatu ring, kus ühe lemmiku kadudes tuleb järgmine. Goldfrapp on seda "Silver Eye´ga" suutnud.
Goldfrapp on maiuspala kuulajatele, kes austavad muusikat, mis pakub piisavas koguses kiireid, aga ka hüpnotiseerivaid süntesaatorihelisid ning sügavuti minekut bassiga. Seejuures tasub kuulata, kuidas sõnade kõla annab lugudele hoopis teistmoodi tasandi.
Toimetaja: Madis Järvekülg