TASE ‘17 festivalil näeb 115 värske arhitekti, disaineri ja kunstniku loomingut
30. mail kell 16 avatakse pidulikult Noblessneri sadamalinnaku Valukojas Eesti Kunstiakadeemia (EKA) lõputööde festival TASE ‘17.
EKA igakevadise lõputööde festivali peanäitus toimub sel aastal enne oma majja kolimist uues asukohas, kiiresti arenevas Noblessneri sadamalinnakus, Valukojas (Peetri 10), mille lähistele kerkib peagi Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse eestvedamisel ka uus kunstikeskus.
Seekordsel TASE näitusel osaleb 115 noort kunstnikku, disainerit, teadlast ja arhitekti.
"Teaduskonniti tegeletakse võrdlemisi erinevate teemadega, kuid omas valdkonnas on kahtlemata tegemist aktuaalsete projektidega. Arhitektuuriteaduskonnas luuakse toetavaid keskkondi nii lastele kui eakatele, näiteks Inke-Brett Eek ja Hanna-Liisa Mõtus oma töödes "Viimne pelgupaik. Suremise ruum tänapäeva ühiskonnas" ja "Dementsusega inimesi ja nende lähedasi toetav keskkond"," selgitas TASE peakorraldaja, EKA galerist Keiu Krikmann.
Arhitektuuriosakonna magistrant Inke-Brett Eegi töö arutleb selle üle, milline võiks välja näha suremise ruum tänapäeva ühiskonnas, vahendas "Aktuaalne kaamera". "See on oluline patsiendi kohapealt ja tegelikult täpselt sama suure tähtsusega on ka lähedased, õed ja hooldajad. Hakkasin mõtlema, mis on need viimased vaated, mida patsient näeb. Väga paljud on aheldatud voodisse, ehk siis nende vaade on väga fikseeritud ja praegusel juhul on niimoodi, et nad vaatavad enamasti seina ja sellepärast sai see palat selline, et pooleldi on ta nagu kuppel. Hoone asukohaks ma olen valinud merimetsa ala, mis on väga kaunis koht ehk siis palatid on kõigil vaatega suunatud mere poole," selgitas Eek.
"Disainitudengeid paeluvad jätkuvalt eksperimentaalsed materjalid – Katrin Kabun otsib võimalusi jääkvilla rakendamiseks ja Marie Vinter katsetab valgupõhiste materjalidega ning uurib siidi kasutusvõimalusi. Vabade kunstide poolelt on hea meel näha seekord maali võrdlemisi suurt osakaalu – on nii tahvelmaali, aga ka installatiivsemat lähenemist, näiteks Alina Orava polüvaatelised maalid. Samas ei puudu ka väga erinevate teemadega tegelevad installatsioonid – Karl Saks lahkab eksootika temaatikat, Mari-Leen Kiipli videoinstallatsioon vaatleb kehalise kontakti poeetikat."
Lisaks traditsioonilisele arhitektuuri, disaini, kunstikultuuri ja vabade kunstide teaduskondade magistritööde väljapanekule saab sel aastal Valukojas näha ka vabade kunstide teaduskonna ja graafilise disaini osakonna bakalaureusetöid. Kahe nädala jooksul toimub ka hulgaliselt satelliitüritusi – loenguid, avalikke lõputööde kaitsmisi, esitlusi, filme kinos Sõprus jpm. Tänavu lisandub uue üritusena "Lõputööd liftis", kus astuvad seitsmeminutilise nn liftikõnega üles EKA parimad 2017. aasta lõpetajad, et huvilistele lühidalt ja selgelt oma uurimistöö sisu ja tulemusi tutvustada.
Maalikunstnik Alina Orav esitleb "Lõputööd liftis" üritusel oma uudset maalitehnikat polüvaatemaal ning selgitab selle kasutusvõimalusi teistes majandusvaldkondades. Polüvaatemaal on tasapinnaline pilt, milles korraga kattuvad omavahel kolm kuni hetkeseisuga maksimaalselt viis anamorfoosset illusiooni tekitavat kujutist. Igat ruumilisena tajutavat teose interpretatsiooni saab eristada kindlast vaatepunktist, mis paikneb teose suhtes määratud kohas. Töö on enamasti maalitud maapinnaga paralleelsele, ühtivale või sellega kergelt nihkes olevale pinnale.
"Polüvaatemaal on maal, mis sisaldab endas mitut erinevat teistsugust maali. Kõik maalid kattuvad omavahel ja inimene näeb erinevaid maale sõltuvalt vaatepunktist, et millele ta läheneb. Kui ta vaatab ühest punktist, näeb ta üht asja ja teisest punktist tõlgendab ta sedasama kujutist hoopis teistmoodi," kirjeldas kunstnik.
Vaata lähemalt SIIT.
Toimetaja: Madis Järvekülg