Rock on seisma jäänud, aga millal see juhtus, ei tea. Elame otsaga internetis, kuhu kõik mahub ära. Aastaarvud kaotavad tähtsuse ja sündmus on kolmekohaline laikide arv. Rock istub ka kuskil pingi serval, vaikselt, viisakalt. Ses mõttes ei erine 2017 arusaam rockist 2015 arusaamast. Juba 90ndate lõpus räägiti kitarride surmast ning elektroonika võttis üle ka suurimad areenid. Kuni 2001 tuli imeline The Strokes ja kõik igav rock taas sinna otsa.

Viimastel aastatel on rock limbos. Sellest ei räägita mõjuvate üldistuste kaudu. Keegi ei pea imelikuks, kui tuleb mõni mõttetu rockbänd (Savages), kes on moes. Aga miks on moes? Raske aru saada, ega ei üritatagi.

Selline leigus mitteakadeemilise (rock, elektroonika, soul, funk, jazz, hiphop, hübriidid) muusika osas, kus enamus distsipliinidest on sündinud vastandusena, rahulolematusest, protestist, räägib kontrakultuuride ideoloogiale vastu. Mis mõtet on hakata tänapäeval rockbändi tegema, kui sa oled tavaline ja tahad jääda tavaliseks?

Kui kõik läheb, kõik sobib, kõik mahub, võib tekkida uus tase. Miski ei kõlba. Küllastumus.

Seega. Kas meil on vaja veel ühte rokkivat Eesti plaati, kindlate juurtega siin ja seal? Purustajad tulevad ja kummardavad eelkäijate ees. Kõik ei peagi olema Sex Pistols (loe: Stooges; Pistols on mõistetav kujund) ning aastal see ja see on "purustamise kaudu loomine" juba tühi vorm. Sellepärast on praegu huvitavamad marginaalsed elektroonikud Visible Cloaks ja Call Super (juhuslikud näited mu lemmikute seast) kui veel üks rock, sellepärast on põnevam kuulata nüanssidega neo-loojangu- ja purjekarocki (mugandumismuusikat) kui "mässavat" habemega infantiilsust, sellepärast mässab rohkem Ho99o9 kui The Vaccines.

Võtsin Nevesise uue plaadi üle viie aasta vastu selliste mõtetega, teades ka, et alati on erandeid, mis ei luba ka kriitikutel mingite arusaamade otsa seisma jääda.

Kui plaat suudab võita ruumi skeptilise kuulaja peas, on see veenev argument sõltumata žanrist. "Pink Magnet Masters" on Nevesise iseseisvusdeklaratsioon või vähem kõlavalt öeldes, ühe bändi täiskasvanuks saamine, sest tõeline, mõjuv rebel tekib mõistuslikult, mitte rusikaga vehkides ja tatti pritsides (puudub vihje Nevesise minevikule, pean silmas üldisemalt rokenrolli markeerimist noorusliku uljuse sildi all).

Nevesise uue albumi lood on dünaamilised ning läbi mõeldud, meisterlikult läbi komponeeritud. See on aga ainult asja tehniline pool, mis võib jääda nõrgaks konstruktsiooniks. Me ootame artistidelt esteetilist laengut, mille edastamiseks peab olema osav kommunikeerija. Nevesis on leidnud sellise enesekindluse, millega suudetakse klišeed enda kasuks kallutada, teisalt mängida rock 'n roll'i eeskirjadega, mida keegi polegi kehtestanud, aga mis on mugavaks koodiks muutunud.

Pool takti rifist taha põrkav bass või ette lajatav trumm ei tekita pöörist ega ebakõla, sest see ongi grupi kooskõla, bänd mängib sisemiste kokkulepete alusel, kuid haarab kuulaja kaasa, sest muusikas leidub nüansse ja vabadusi, jätab aga üldmulje, et ainult nii see saabki sel sekundil kõlada. Suvalise poprock-bändi kuulajaid võib olla rohkem, aga publiku ja artisti suhe on pealiskaudne. Rockbänd peab vähemalt teesklema ohtlikkust. Midagi on kaalul. Iga žanr on elujõuline, kui tegijad seda ise usuvad ja oskavad selle kaudu võita sõpru, riskides vaenlaste tekitamisega. Isegi, kui me kõik teame, et muusika ei ole tänapäeva ühiskonnas nii tõsine teema, ei tasu selliseid muusikalisi seltskondlikke mänge alahinnata.

Kas Nevesise "Pink Magnet Masters" väljendab end kategooriliselt? Piisavalt, et neile võimalus anda.