Lugege katkendit: Jonathan Franzen, "Puhtus" ({{commentsTotal}})

Jonathan Franzen
Jonathan Franzen Autor/allikas: Youtube

USA ühe silmapaistvama nüüdiskirjaniku Jonathan Franzeni romaan „Puhtus” on lugu nooruslikust idealismist, äärmisest truudusest ja mõrvast.

Jonathan Franzen

PUHTUS

Originaal: Purity

Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin

Toimetanud Leena Tomasberg

Kujundanud Maris Kaskmann
680 lk, kõva köide, sari „Moodne aeg“

 

Pip Tyler ei tea, kes ta on. Ta teab, et tema pärisnimi on Purity, et tal on 130 000 dollarit õppelaenuvõlga, et ta elab Oaklandis ühes majas koos anarhistidega ja et tema suhted emaga – ainsa sugulasega – on ohtlikud. Tal pole aga aimugi, kes on ta isa ja miks ta ema elab erakuna väljamõeldud nime all.

Põgus kohtumine sakslannast rahupooldajaga viib Pipi Lõuna-Ameerikasse Päikesevalguse Projekti nimelisse organisatsiooni, mis kaupleb kogu maailma saladustega, nende seas, nagu Pip loodab, ka tema päritolu. Päikesevalguse Projekti algatajaks on Andreas Wolf, karismaatiline provokaator, kes sai kuulsaks Berliini müüri langemisele järgnenud kaoses. 

Romaanide „Parandused” („The Corrections”) ja „Vabadus” („Freedom”) autor Franzen on välja mõelnud ilmekate ja omapäraste tegelaste maailma ning järgib nende põimuvaid radu läbi maastike, mis on niisama tänapäevased nagu kõikjalviibiv internet ja niisama iidsed nagu sugupoolte sõda. Pulitzeri kirjandusauhinna nominendi ja USA rahvusliku kirjandusauhinna laureaadi Jonathan Franzeni „Puhtus” paistab silma söakuse ja läbinägelikkusega.

 

KATKEND

Annagret oli tumedasilmne iludus ning tal oli meeldiv hääl, mis kummutas Pipi eelarvamused saksa keele inetusest ja selle rääkijate sinistest silmadest. Annagret ja tema peigmees Martin puhkasid mitmesugustes Ameerika slummides, näiliselt selleks, et tõsta teadlikkust nende rahvusvahelisest skvotterite õigusi kaitsvast organisatsioonist ning luua sidemeid Ameerika tuumavastase liikumisega, kuid esmajoones võib-olla hoopis selleks, et pildistada teineteist geto optimistlike seinamaalingute taustal. Eelmise teisipäeva õhtul, ühissöömingul, millest Pip pidi tahes-tahtmata osa võtma, kuna oli tema kord süüa teha, oli Stepheni naine Annagretiga Iisraeli tuuma­relvaprogrammi pärast tüli norinud. Stepheni­ abikaasa oli üks neid naisi, kes teiste naiste peale nende ilu pärast vimma kanna­vad (tõsiasi, et ta Pipi peale vähimatki vimma ei kandnud, vaid püüdis temaga hoopis emalikult ümber käia, kinnitas Pipi üpris madalat hinnangut omaenda välimusele), ja Annagreti loomulik ilu, mida tema metsik soeng ja mitu korda augustatud kulmud pigem rõhutasid kui rikkusid, oli Stepheni naist nii väga ärritanud, et ta hakkas Iisraeli kohta jultunud valesid rääkima. Kuna Iisraeli tuumarelvaprogramm oli juhtumisi see ainus desarmeerimisalane teema, milles Pip oli kodus, sest ta oli hiljuti uurimisgrupile sellest ettekande esitanud, ja kuna ta oli Stepheni naise peale kohutavalt armukade, oli Pip tulnud lagedale sõnaohtra viieminutilise kokkuvõttega Iisraeli tuumavõimekuse tõenditest.
Kummalisel kombel oli see Annagreti paelunud. Kuulutanud, et ta on Pipist „ülimalt vaimustatud”, viis ta neiu teistest eemale elutuppa, kus nad diivanile istusid ja pikalt tüdrukutejuttu ajasid. Annagreti tähelepanus oli midagi vastupandamatut ja kui ta hakkas rääkima kuulsast internetilindpriist Andreas Wolfist, keda ta tundis isiklikult, nagu selgus, ja ütles, et Pip on just selline noor inimene, keda Wolfi Päikesevalguse Projekt vajab, ning käis peale, et Pip loobuks oma kohutavast kurnavast tööst ja taotleks ühte palgalistest praktikandikohtadest, mida Päikesevalguse Projekt nüüd pakkus, ja teatas, et väga tõenäoliselt peab ta sellise praktikandikoha saamiseks täitma ainult vormikohase „küsimustiku”, millega Annagret ise võib teda enne linnast lahkumist aidata, oli Pip tundnud end nii meelitatuna – nii soovituna –, et lubas küsimustiku ära täita. Ta oli neli tundi järjepanu odavat veini joonud.
Järgmisel hommikul, kaine peaga, kahetses ta oma lubadust. Andreas Wolf ja tema projekt tegutsesid praegu Lõuna-Ameerikas, kuna paljudes Euroopa riikides ja Ameerikas oli välja antud käsk tema vahistamiseks häkkimise ja spioneerimise süüdistustega, ning ilmselgelt ei saanud Pip mingil juhul ema maha jätta ja Lõuna-Ameerikasse kolida. Teiseks: ehkki Wolf oli mõne oma sõbra meelest kangelane ja Pip oli mõõdukalt huvitatud Wolfi ideest, et salatsemine on rõhumine ja läbipaistvus on vabadus, ei olnud Pip poliitiliselt pühendunud inimene; enamasti käis ta lihtsalt Stepheni kannul ning pühendas end niisama pealiskaudselt, nagu ta tegeles pealiskaudselt ka oma füüsilise vormiga. Ka näisid Päikesevalguse Projekt ja kirglikkus, millega Annagret sellest rääkis, üsna kultuslikud. Samuti oli Pip kindel, et niipea kui ta küsimustiku ära täidab, saab selgeks, et ta pole kaugeltki nii tark ja teadlik, nagu oli tundunud tema viieminutilise Iisraeli-kõne järgi. Sestap oli ta sakslasi vältinud selle hommikuni, kui ta väljudes, et jagada pühapäevast Timesi Jasoniga, leidis Annagretilt kirjakese, mille toon oli nii solvunud, et Pip jättis omakorda kirjakese Annagreti ukse taha ja lubas samal õhtul temaga rääkida.
Nüüd, samal ajal kui tema kõht ikka veel tühjusest märku andis, ootas Pip saksakeelses jutuvoolus mingit muudatust, mis viitaks sellele, et Annagret pole enam köögiuksel. Kahel korral oli Pip otsekui inimkõnet kuulav koer üsna kindel, et ta kuulis kõnevoolus omaenda nime. Oleks ta selgelt mõelnud, siis oleks ta kööki astunud, teatanud, et tal on poiss külas ja ta ei saa küsimustikku täita, ning ülemisele korrusele läinud. Kuid tal oli kõht kohutavalt tühi ja seks hakkas pigem abstraktseks ülesandeks muutuma.
Viimaks kuulis ta samme, köögitooli kraapivat häält. Ta tormas vannitoast välja, kuid tema hommikumantli palistus takerdus millegi külge. Nael prügikastist leitud puutükis. Kui ta kukkuva halu eest ära tantsiskles, kostis tema selja tagant koridorist Annagreti hääl.
„Pip? Pip, ma olen sind kolm päeva otsinud!”
Pip keeras ringi ja nägi Annagreti lähenemas.
„Tere, jah, anna andeks,” ütles ta halgu riita tagasi pannes. „Praegu ma ei saa. Mul on ... Kas homme ei sobi?”
„Ei,” ütles Annagret naeratades, „tule kohe. Tule, tule, nagu sa lubasid.”
„Mm.” Pipi mõistus ei suutnud hästi prioriteete paika panna. Köögis, kus olid sakslased, olid ka maisihelbed ja piim. Vahest polekski väga hull, kui ta enne Jasoni juurde naasmist midagi sööks? Kas ta poleks tegusam, tundlikum ja energilisem, kui ta enne maisihelbeid sööks? „Las ma jooksen kõigepealt korraks ülemisele korrusele,” ütles ta. „Üks hetk, sobib? Ma luban, et tulen kohe tagasi.”
„Ei, tule, tule. Tule nüüd. See võtab ainult mõne minuti, kümme minutit. Küll näed, see on lõbus, me peame ainult plangi täitma. Tule. Me ootame sind terve õhtu. Sa tuled ja teed selle kohe ära, ja?”

Toimetaja: Valner Valme



FILM
"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eduard Vilde

Sada Eesti mõtet. Mida Eduard Vilde ei häbene

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Jürgen Ligi

Sada Eesti mõtet. Jürgen Ligi: millal olla vait

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Heinz Valk

Heinz Valk: virisejatel on lühike mälu

Mitte ükski kord varasemas eestlaste ajaloos pole meie rahvas elanud nii hästi kui praegu, leiab pensionipõlve pidav kunstnik ja poliitik Heinz Valk, kes raius end eestlaste südamesse lausega "Ükskord me võidame niikuinii!".

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: