Arvustus. Elav kunst ({{commentsTotal}})

"Kunstiklassikud": teise saate külaline Leonhard Lapin ning saatejuht Sandra Jõgeva Autor/allikas: Henelyn Kandver‎

Uus raamat

Leonhard Lapin

"Moodne kunst: kunstilugu isikliku elu sugemetega"

Eesti Keele Sihtasutus

151 lk

Küllap mäletavad kõik kooliajast mõnd õpetajat, kes tundis oma ainet hästi, kuid ei osanud seda õpilastele edasi anda või ei suutnud neis õppeaine vastu huvi äratada. Mulle on meelde jäänud minu kunstiajalooõpetaja: väärikas ja kõrgesti haritud vanem daam, kes klassile kolmveerand tundi järjest oma ülimalt põhjalikku konspekti ette luges, alati kõiki lauseid püüdlikult korrates. Need tuli muidugi kirja panna. Kogu õpilaste energia läks nii võitlusele ohtrate võõrsõnade ja kirjavahemärkidega, kaasamõtlemiseks aega suurt ei jäänudki. Käsi sai kergendust, kui jõudsin jälile raamatule, kust õpetaja oma konspekti oli võtnud, kuid sisuliselt ei muutunud miski – kunstiajalootund jäi lõpuni üksikute ammu surnud kunstnike elu ja loomingu ülevaateks.

Leonhard Lapini „Moodne kunst“ tõestab aga taas, et kunstiajalugu saab ka teisiti jutustada. Lapini kunstilugu on elusa ja areneva kunsti lugu. Raamat kannab alapealkirja „Kunstilugu isikliku elu sugemetega“ ning jälgib peategelase Lui kasvamist modernistiks 1960. aastate Tallinnas. Luis tunneb lugeja ilma suuremata vaevata ära Lapini enda, kes segab nii teoses fantaasiat isiklike mälestuste ning vaimukate seikadega nõukogudeaegsest kunsti- ja seltskonnaelust. (Huvitaval kombel on korra, lk 74, sattunud teksti „Lui“ asemel „Albert“!)

Ühtlasi sisaldab raamat väljavõtteid kahest vastandlikust modernismikäsitlusest: kuulsa inglise kunstiajaloolase ja -teoreetiku Herbert Readi lühiülevaatest „Moodne kunst. Sissejuhatus moodsa maalikunsti ja skulptuuri teooriasse“ (ee 1939) ning Leedu kultuuri- ja poliitikategelase, sotsialistliku realismi eestkõneleja Lionginas Šepetyse monograafiast „Modernismist. Põhivoolude analüüs ja kriitika“ (ee 1986). Tulemuseks on mitmehäälne, iseendaga dialoogi pidav teos, mis annab tõetruu pildi nõukogude (kunsti)elu absurdsusest.

Lui puutub oma arenguteel kokku mitmete modernistlike kunstivooludega, tema kujunevasse isiksusse jätavad jälje nii ekspressionism, kubism, abstraktsionism kui ka sürrealism. Lapin alustab oma krutskiga kunstilugu Paul Cézanne’ist, liigub edasi Pablo Picasso ja Salvador Dalí juurde ning peatub pop art’i ja postmodernismi lävel. Ta ei pommita lugejaid rohkete nimede ja daatumitega, vaid üritab hoopis oma isikliku, raamatus Luile omistatud kogemuse kaudu avada erinevate kunstivoolude ning seekaudu modernistliku kunsti olemust üldiselt. Lapin ei vaatle seejuures kunsti kunagi vaakumis, lahus selle loojatest ehk inimesest ja tema keskkonnast.

Kunsti(elu) ühiskondlik dimensioon on eriti oluline muidugi nõukogude aja kontekstis. Autoritaarne riigikord takistab kultuuriprotsesside loomulikku arengut ning seeläbi ka Lui kujunemist kunstnikuks. Modernistlik kunst oli teadupärast Nõukogude Liidus põlatud ja põranda alla surutud. Luid vaimustab modernismi juures muu hulgas just vabadusetunne, mida see pakub, iseäranis võrdluses vaimuvaese ja totruseni reglementeeritud sotsialistliku realismiga. Lui ei otsi mitte niivõrd vastupanuvõimalust, kuivõrd alternatiivi. Ta ei tegele modernistliku kunstiga protestiks, vaid südame sunnil.

„Moodne kunst“ on nimelt eelkõige ikka kunstnikuks kasvamise lugu. Lui märkab juba poisikesena, et tema elust on midagi puudu: „Ta tundis, et on siia maailma tõmmatud kusagilt mujalt, röövitud oma vanast tuttavast maailmast täiesti uude, tundmatute seaduspärasustega ilma, milles tundis end tihti üksikuna.“ (lk 28) Avastanud kunsti, jõuab Lui aegamööda tagasi oma hinge koju, „loovuse maailma“ (lk 65).

Kunst on uks kahe maailma, välis- ja omailma vahel, värav enda juurde. Autor mõtiskleb: „Unenägude sümbolite, lugude ja seisundite esitamise kaudu kunstis taotlevad kunstnikud eelkõige oma Ise mõistmist, enda olemuse tõlgendamist, Omaise leidmist, seejärel piltides olemuslike kogemuste fikseerimist, mis põhineb maailma avaramale, vaimse elu tundmisele, milleni ei ulatu mõistus.“ (lk 130–131) Mõistnud kunsti olemust ja tundnud endas ära looja, vabaneb Lui teda vaevanud paineist ja saab osaks kõiksusest. Lui „tundis [---], kuidas ümbritsev maailm tasapisi omaks saab, kuidas ta ületab lõhe endas oleva pisikese ja seda ümbritseva suure maailma vahel, kuidas üle kuristiku visatakse kerge rippsild, millel kõikudes läheb ta uude reaalsusse.“ (lk 89)

Lapini inimesekeskne lähenemine kunstiloole ning mahlakas väljendus muudavad teose meeldivaks lugemiseks ka kunstikaugemale publikule. Lugemisnaudingu saamise ainsaks eelduseks on loovuse ja loova jõu hindamine. Üksnes tsitaatidega võinuks autor kokkuhoidlikum olla. Tegelikult saanuks ka üldse ilma nendeta – Lapini tekst kannab üksigi sõnumi raskusteta välja, osunduste küllus pigem kahandab, kui võimendab elamust. Sellele vaatamata kinnitab „Moodne kunst“ järjekordselt, et Lapin on pea niisama osav kirjanik kui kunstnik ja arhitekt. Meistri juubeliaasta on saanud väärilise avapaugu.

Toimetaja: Valner Valme



Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

Kaur Riismaa

Luule Eestile. Kaur Riismaa "Neti.ee"

Eesti Vabariigi 100. ja Raadioteatri 90. sünnipäeva aastal kõlab ERR-i raadioprogrammides "Luule Eestile". Raadioteater koostöös Eesti Kirjanike Liiduga tähistab Eesti Vabariigi juubeliaastat luulelugemisega läbi alanud aasta. Kaur Riismaa esitas luuletuse "Neti.ee"

FILM
TEATER
"Teatrivaht"

Meelis Oidsalu: Eesti on täis teatrihulle

14. jaanuaril alustab Vikerraadios uus saade "Teatrivaht", kus arutletakse eesti teatris ja Eesti teatrites toimuva üle. "Vikerhommikus" oli külas saate toimetaja Meelis Oidsalu, kes rääkis lähemalt, mida värske saatesari endast kujutab.

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Jaan-Eik Tulve

Jaan-Eik Tulve: muusika kuulamine on omamoodi vaikus

Aasta muusik Jaan-Eik Tulve rääkis Klassikaraadiole ja tööst ja elust, jutuks tuli muuhulgas ka see, kui määramatul mõõdul on tema südant avardanud võimalus koos töötada Arvo Pärdiga. Tulvega kohtus Marge-Ly Rookäär.

Arvamus
Et tsirkus rahvale hea on, teadsid juba Vana-Rooma keisrid, kelle eelis oli see, et nad ei pidanud iga natukese aja tagant tagasivalimise pärast muretsema. Meie omad peavad ja seetõttu on loota, et iseseisvuspäeva kõnevõistlus tuleb enneolematult terav. P

Kaarel Tarand: kriitik juubeliaastal

Iseseisvuspäeva tavapärase kahepäevase tsükli asemel vältab esindusisikute road-show sel aastal vähemalt neli, sest kõned tahavad pidamist "kõigis Eestimaa nurkades".

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: