Arvustus. Slowdive ajamas oma rida 22 aastat hiljem
Uus plaat
Slowdive
"Slowdive" (Dead Oceans)
7/10
Shoegaze paistab olevat tagasi. Vähemasti arvestades paljude esimese laine tegijate tagasitulekut. Pärast aastaid uuesti kontsertbändina tegutsemist, tegi My Bloody Valentine 2013. aastal uue plaadi lõpuks valmis. Tänaseks on kokku tulnud veel bändid nagu Ride, Lush ja ka Slowdive. Kui viimase bändi teine album "Souvlaki" hakkas kriitikutelt pigem nahutada saama, oli see märk, et 1993. aastaks olid muusikakriitikud järgmise suure asja otsingul kingapõrnitsejatele otsustavalt selga keeramas.
Paar aastat hiljem oli shoegaze sisuliselt koolnuks kuulutatud, ambientsesse post-rock´i pöördumine plaadil "Pygmalion" osutus Slowdive'i luigelauluks. Bändist lahkus trummar, ülejäänud liikmed eesotsas juhtfiguur Neil Halsteadiga salvestasid peagi kantri-folgi mõjutustega muusikat ja otsustasid nimevahetuse kasuks, pannes aluse grupeeringule Mojave 3.
Shoegaze oma efektidesse ujutatud kitarrisaundis esindas toona eriti just inglise sõltumatus muusikas vägagi eesrindlikku liini ja võiks öelda, et iga pioneerbänd kõlas teisest erinevalt. Kas või Slowdive ise tundus vähem kandvat pungijärgset ätitüüdi ja rohkem evivat teatud pinkfloydilikku tõsidust, esindavat kõlapildis rohkem ambientlikume aspekte.
Nad tegid "Souvlakil" isegi koostööd Brian Enoga. Siiski tähendas kingapõrnitsemise kiire populaarsus hordide jagu imitaatoreid, kelle äratuntavate stiili-indikaatorite taastootmises puudus teerajajate futuristlik kalle. Eesrindlikumad shoegaze'i aspektid arendati inglise post-rock´iks, mida võib tõdeda ka "Pygmalioni" – vast kõige huvitavam Slowdive'i album üldse – puhul.
Taasühinenud bändki ei pruugi küll teha midagi radikaalselt teistmoodi võrreldes oma hiilgeaegade valemiga, aga ometi ajavad nad oma rida köitvamalt kui nende imitaatorid. Slowdive jätkab omanimelisel kauamängival enamasti "Souvlaki" liinil, pakkudes õnnestunud singleid nagu rokkivam "Star Roving" (vaata alt live´i) ja atmosfäärilisem-folgilikum "Sugar for the Pill", lummavat avapala "Slomo" või eelviimast rada "Go Get It". Esineb ka post-rock´i laadis eksperimentalismi: kaheksaminutiline lõpulugu "Falling Ashes" loob atmosfääri korduvate klaverinootide baasil, millele hiljem hakkavad sekundeerima ka korduvad kitarrikäigud. Peale selle ei esine küll midagi väga uuenduslikku, aga kõlaarhitektuur üle terve albumi on siiski laitmatu. Slowdive on oma pärandist teadlik ja suhtub sellesse austusega.
Toimetaja: Madis Järvekülg