Arvustus. Sofia Coppola näitab, milleks vagurad naised on võimelised

"Petetud". Autor/allikas: kaader filmist

Film kinodes

"Petetud"

Lavastaja Sofia Coppola

Osades Nicole Kidman, Colin Farrell, Elle Fanning

Hinne 8/10

Sofia Coppola, tõenäoliselt üks praeguse aja nimekamaid naisrežissööre, on tuntud kõnekate, emotsionaalselt kaalukate filmide poolest. "Petetud" on natukene lihtsam, ehkki mõtteainet, moraalseid dilemmasid pakub ta siiski.

"Petetud" pole iseenesest uus lugu, see põhineb Thomas Cullinani samanimelisel romaanil, mis Eestis seni tõlkimata on, ning ekraanile on antud süžee toodud korra varemgi. 1971. aasta film, jällegi sama pealkirjaga, Don Siegeli lavastatud, on väidetavalt vähemalt sama terviklik ja õnnestunud kui tänavune versioon, aga kuna tegemist on paraja haruldusega, ei ole see võrdlus kuigi oluline. Kuna sisult puudutab "Petetud" mõndagi tabuteemat, ei suutnud pea poole sajandi eest vändatud adaptsioon kunagi erilist populaarsust saavutada (sama kehtib tegelikult ka raamatu kohta).

Õnneks on Coppola väärt loo üles leidnud ning sellele maitseka režiiga värske varjundi andnud. Ka Siegeli teos saab uusversioonist vaid kasu, uut tähelepanu – Coppola nägemus on piisavalt minimalistlik, et antud materjali ja selle eri tõlgenduste vastu uudishimu tekitada. Üldse domineerib teose õhustikku mingi salapära, unenäolisus, tingitud ilmselt meestevabast maailmast, mida reaalsuses ega kinolinalgi õige sageli ei kohta. Kuna film muuhulgas reaalsustaju kadumisest kõneleb, on säärane atmosfäär igati kohane.

Sündmustik leiab aset Ameerika kodusõja ajal 1864. aastal ühes eraklikus tütarlastekoolis. Sõja tõttu on enamik neidudest asutusest lahkunud, kuid üksikud viimased on jäänud. Tegevuse lööb käima kapral McBurney (Colin Farrell), raskelt haavatud jänki sõjamees, kelle üks tüdrukutest kooli tarib, et mees lageda taeva all hinge ei heidaks. Kool, mille seinte vahel juba ammu ühtki meest viibinud pole, loidab sõduri saabumisest lõkkele – pole midagi ettearvamatumat kui kamp naisi, kelle mehed või isad liiga pikalt sõjatandril viibinud. McBurney välimusele ega sarmile ei viidata täpsemalt kordagi – piisab vaid sellest, et tegemist on mehega, et nii õpetajad kui kasvandikud hulluks ajada.

Peale vaadates võib "Petetud" näida kui mõni kuiv ja aeglane ajastudraama, millel eriti midagi peale ajalootruu väljanägemise ja uhkete kostüümide pakkuda pole, kuid õnneks pööratakse ontlik kuvand küllalt ruttu pea peale. Film nõretab seksuaalsest pingest, mis luuakse dialoogi asemel pilkude ja kehakeelega. Erilises sõiduvees on nooruke Elle Fanning, ehkki ka Nicole Kidman on rolli eest väärilist kiitust saanud. Tõsi on see, et rabavate näitlejatöödeta poleks filmil tervikuna erilist väärtust – Coppola režii, nii võluv kui see ka poleks, üksi ei kanna, just osatäitjad on need, kes oma energiaga liha luudele panevad.

Küllaga on nii jõhkrust kui huumorit, ning kui lugu hoo sisse saab, on tegemist praktiliselt tragikomöödiaga. Iseasi, kas sedasorti situatsioonikoomika igaühele korda läheb, kuna tegelikkuses on toimuv (ühtki detaili reetmata) üpris jahmatav ning vaevalt see reaalsuses kellelegi meelehead valmistaks. Hulluse taustal kerkib esile "Petetud" kui psühholoogiline draama: justkui uurimistöö näitamaks, milleks pealtnäha vagurad naised kriisiolukorras võimelised on ning kuidas sõda inimloomust moonutab.

Filmi soovitama ma ei tõtta – üsna eriskummaline teos rafineeritud maitsele, ilmselt on vaatamiselamuski äärmiselt individuaalne. Õigupoolest on kindlamat sihtgruppi üldse keeruline valida: päris klassikaline "Uhkus ja eelarvamus"-tüüpi ajastudraama, nagu ennegi mainitud, ta kindlasti pole, samas pole teda selgelt ka kuhugi mujale liigitada. Ütleme siis nõnda: elegantse režiiga mitmetahuline teos, mil varuks hulgi ootamatuid vimkasid – suudab ajada naerma ja ka panna mõtlema.

Treiler: 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: