Ühe 20. sajandi silmapaistvama ja omanäolisema autori, Argentiina kirjaniku Jorge Luis Borgese kaks viimast jutukogu ilmusid eesti keeles Loomingu Raamatukogu sarjas. Varem on eesti lugejad saanud tõlkes tutvuda jutukogumikega „Hargnevate teede aed“ (1972), „Kunsttükid“ (1976), „Fiktsioonid. Aleph“ (2000) ja kogumikuga „Valik esseid“ (2000). Kai Aareleidi tõlge on täpne ja õnnestunud: autori kujundid, keelekasutus ja stiil on kergelt äratuntavad ja tekst hõlpsalt loetav-jälgitav.

„Liivaraamat“ ja „Shakespeare’i mälu“ esindavad juba tuntud võttestikke ja borgeslikku käekirja, mille märksõnadeks aja- ja ruumimängud, sümbolism, unenäolisus, filosoofilisus ja maagiline realism. Mõni lugu lõpeb poole lõigu pealt, mõne süžee keerleb ainsast sõnast koosneva kirjanduse või lõputu ja lehekülgede järjekorrata raamatu ümber, luues raamatu- ja kirjanduspõhise süžee pinnalt paralleele varem ilmunud looga „Paabeli raamatukogu“. Lisaks sellele satuvad peategelased olema tunnistajaks alkeemikute, ketserlike sektide ja tulevikuinimeste tegevusele. Jutukogud annavad hea sissejuhatuse Borgese loomingusse ning soovitan neid lugeda kõigil, kes tahavad põgeneda argipäevast ja siseneda fantaasiarohkesse, ent samas filosoofiast, keeltest ja kultuuridest läbiimbunud maailma.

Aeg ja ruum on Borgese jutustustes sageli kihilised, läbipõimuvad, nii ka siin. Huvitav on just jutustuse sisese aja ja ruumiga manipuleerimine, mis loob mitmekihilisuse ja dimensionaalsuse aspekti ka loolisuse vaatenurgast. Filmimaailmast võiks tuua paralleele Nolani suurejooneliste linateostega „Tähtedevaheline“ ja „Algus“ (originaalis „Interstellar“ ja „Inception“), kus sama persoon võib sattuda ajaauku, olles korraga samas hetkes eri paigus või kus ruum on võimeline end painutama ja inimesed sisenema teiste unenägudesse. On üsna tõenäoline, et mitme sümbolistliku ja fantaasiarohke menuki autor Dan Brown, on inspiratsiooni ammutanud just Borgese teostest, võimalik, et Umberto Eco kõrval. Viimase haare ja stiil on Borgesega veidi sarnane: tõukudes filosoofiast ja kultuuriloost, luuakse fantastilisi maailmu, kust ometi ei puudu kirjanduslik tõepärasuse ja tiheda teksti taotlus (vrdl nt „Roosi nimi“).

Omapärane sarnasus ilmneb jutustustes „Teisik“ ja „Väsinud mehe utoopia“, kus mõlemas toimub ränd ajas. Veel jõulisem ja keerdkäigulisem on aga kogu esimene jutustus „Teisik“ kõrvutatuna looga „25. august 1983“. Mõlemas loos luuakse unenäolist ja maagilisest realismist tõukuvat atmosfääri, kus põhiline sisuliin keerleb autori kohtumise ümber iseendaga. Mõlemas loos kohtuvad eakas, elusügisesse jõudnud ja noorem või keskealine Borges, kes vahetavad mõtteid, kaheldes teise reaalsuses, annavad vihjeid selle kohta, mis kirjanikku veel elus ees ootab ning astuvad seeläbi aegruumist väljas asuvasse kirjeldamatusse kogemusse. Just sellistes lugudes ilmneb Borgese meisterlikkus selle kõige selgemal kujul: meie ees kangastub võimatu, mis kirjandusliku sõna ja realistlike kirjelduste kaudu on ometi võimalikuks saanud. Aja ja ruumi painutamine ja meile teadaolevate füüsikaseadustega manipuleerimine annavad tunnistust autori fantaasiast ja mõttelennu haardeulatusest.

Üks vahend, mida Borges korduvalt kasutab, et tekitada kihilisust ja luua tihedamat, ämblikuvõrgule sarnanevat seostepunutist, on mäng jutustajapositsiooniga. Borges kujutab mitmes loos oma isikuga sarnast jutustajafiguuri, andes meestele küll erinevaid nimesid, kuid tuues sisse jooni, mis seostuvad tema endaga: kirjanikuks olemine, huvi kirjanduse, antiigi, skandinaavia kultuuri ja mütoloogia vastu, laiad teadmised aja- ja kultuuriloost. Nõnda loob autor endast justkui erinevaid alter ego’sid, tekitades näilise autobiograafilisuse ja esitades lugejale justkui ühtsama jutustajat loost loosse. Vaatepunkt on jutustustes aga alati ühene: sündmusi esitatakse seesolija, mitte pelgalt vaatleja, vaid toimuva kogeja ja sellest aktiivselt osa saaja vaatenurgast.

Igast tekstist kumab läbi Borgese erakordne erudeeritus ja filosoofiline taust: leidub vihjeid nii filosoofiale, religioonidele kui eri kultuuride mütoloogiale, Borgese haare erinevate autorite loomingu sisse toomises oma tekstidesse hämmastab. Sagedamini kohtab allusioone Stevensonile, Islandi saagadele, William Blake’ile. Intertekstuaalsus on antud kogumike üks võtmesõnu – Borgese looming on järjekindlalt põimunud teiste, kohati kanooniliste tekstidega. Leidub otseseid viiteid Piiblile, filosoofilistele tekstidele, samuti ilukirjandusele.

Borges üllatab ka tabavate ja kaunite võrdluste ja metafooridega, mis toovad traagilisestki sündmusest välja poeesia, nagu näiteks „Järkjärguline pimedaksjäämine pole midagi traagilist. See on nagu aeglaselt pimenev suveõhtu.“ (lk 13, „Teisik“). Või: „Mõne tunni jooksul olin saanud kogeda armastust ja näinud pealt surma. Iga inimene saab oma kogemused kätte – vähemalt kõik selle, mida ta on määratud kogema, aga mulle ilmutati tolle lühikese öö jooksul need kaks põhilist asja.“ (lk 47, „Kinkide öö“).

Fraasid nagu „Sõnad on sümbolid, mis võtavad kokku ühised mälestused“ (lk 33, „Kongress“), toovad kokku autori huvi mälu ja mäletamise vastu ning arusaama keelest ja sümboolsest tähistamisest. Borgese võlu seisnebki metafüüsiliste teemade vahendamises vaheda kirjasõna kaudu. Olevik-minevik-tulevik on lugudes segamini, narratiiv võib keerelda müstiliste või mütoloogilist päritolu nähtuste ümber. Borgese erakordne jutustamisanne avaldub just müstilis-metafüüsiliste sündmustike loomises ja kaardistamises, samas võib jutus „Väsinud mehe utoopia“ märgata ka Borgese kaasaja kommentaari. Ridades „Kõigist ametitest oli poliitiku oma kahtlemata kõige avalikum.“ ja „Minevikus, mis mulle osaks sai, olid inimesed kergeusklikud: nad uskusid, et kaup on hea, kuna kauba valmistaja kinnitas seda.“ (lk 59-60) meenutab utoopilises, ilma raha ja vara, vaid oma tööst elatuvate iidvanade inimestega tulevikus elav mees Borgese kaasaaja tendentse, mille puhul võib tõmmata paralleele ka nüüdismaailma ja selle korraldusega.

Teoste peateemadeks on mälu ja mäletamise küsimus, aegruum, füüsikaseaduste toimimine ja nende võimalik kehtetus, fantastiline kirjandus ja kirjanduslugu, sektid ja ketserlikud rühmitused. Borgese fantaasia on rikkalik, jutustamisstiil veenev, tekitades unenäolise ja reaalsuses kahtlemapaneva atmosfääri. Olgugi tegu mitut väga erinevat juttu sisaldavate kogumikega, kõlavad need kokku nii iseseisvate tervikutena kui ka omavahel. Mõni jutustus ei torka teiste - märkimisväärselt meisterlike - seas küll silma, ent eraldi võttes on igaühe näol tegu kirjandusliku saavutusega.

Jutukogusid sobib kokku võtma ühe loo kangelase tsitaat: “Iga reis on reis ruumis“. Borges juhatab lugeja läbi keerdkäiguliste fikstionaalsete maailmade, avades uusi, senitundmatuid ruume, ühtaegu lugejat harides ja segadusse ajades. Omapärane tihedus ning teemade ja eluvaldkondade osav läbipõimitus on midagi, milles Borgesele nüüdisaja kirjandusloost juba võrdset vastast ei leia. Borgese lugemine on nagu reis tundmatutele maa-aladele ja aegruumidesse, kus võib koos tegelastega kogeda maagiat ja paotada uksi üha järgmistesse koridoridesse.