Arvustus. Uus "Annabelle" on karmilt õudne
Uus film kinos
„Annabelle: loomine“
Lavastaja David F. Sandberg
Osades Stephanie Sigman, Miranda Otto, Anthony La Paglia
7/10
James Wan on end pädeva lavastajana tõestanud ammugi, tema kui produtsendi käe all valminud teosed pole aga sugugi nii kindlad täistabamused olnud. „Annabelle“, „Kurja kutsumise“ seeria esimene spin-off, kukkus välja näiteks üpriski mannetult, jäädes selgelt Wani enda filmide varju. Mitte et see mingi eriline häbi oleks – praktiliselt iga tänapäeva kinolevi-õudukas kahvatub Wani stiilse ja peensusteni kaalutletud loomingu kõrval.
Õnneks on teiseks katseks režissöör välja vahetatud ja pukki pandud David F. Sandberg, kes oma varasema lühifilmi põhjal mulluse täispika „Tuled surnuks“ väntas. Antud teos polnud midagi märkimisväärselt erilist, aga debüütfilmi kohta väärikas ponnistus – kindla käega lavastatud ja nii omanäoline, kui üks lihtlabane kummitusõudukas olla saab. Sama kehtib tegelikult uue „Annabelle’i“ kohta, ehkki viimane on kahtlemata intensiivsem, terviklikum ja, mis seal salata, parem.
„Annabelle: loomine“ on, nagu ilmselt pealkirigi reedab, eellugu, mis tekitab nüüd tagantjärele küsimuse, miks ei võinuks juba esimene „Annabelle“ kurjakuulutava nuku algetest kõnelda. Tõepoolest – 2014. aasta „Annabelle“, mis on tegelikult samuti „Kurja kutsumise“ eellugu, ei anna isegi korralikku selgitust, kuidas portselannukk Warrenite, seeria kesksete tegelaste kätte sattus, ning on retrospektiivis lihtsalt täiesti mõttetu augutäide. Õnneks lähevad kaks osa „Loomise“ lõpuks ots-otsaga kokku, nii et järgmist tühimikku, mida õudukafännidest kinokülastajate rahaga kinni toppida, seekord ei teki.
Aga „Loomine“ on täitsa õnnestunud, olenemata sellest, kui vähe või palju ta seeriale juurde annab. Süžeest ei maksa eriti rääkida, kuna kummitusõudus on end sisulisest küljest ammu ammendanud – isegi Wan pole suutnud (ega vast proovinudki) „Kurja kutsumise“ saagaga ratast uuesti leiutada –, aga arvestades küllalt kindlat raami, mis „Loomisele“ kui eelloole ette seatud on, pole stsenaariumil sugugi viga. Oma funktsioon täidetakse ära, klišeedesse ei laskuta.
Sisu pole seekord olnud nagunii tegijate prioriteet – tähtis on, et oleks õudne. Ja õudne ta tõesti on, lausa päris karmilt. Sandberg, nutikas mees, ei kasuta praktiliselt üldse tänapäeva õudukates harjumuspäraseks kujunenud ehmatuskohti, nii et õnnetu vaataja ei saa mitte võpatada ja röökida, et seejärel mugavustsooni naasta, vaid peab pikki minuteid järjest kartuses ja ebamugavustundes piinlema. Eks hirm ole individuaalne asi – kes teab, võib-olla olen hoopis ise pehmeks muutunud –, aga mõnel järjekordsel hetkel, kui Sandberg tegelase üksi pimedasse lastetuppa saatis, tabasin end küll mõttelt, et miks ma ennast piinan. Ses mõttes igati efektiivne tükk.
Nii et õudukafännid saadaksin küll otsejoones kinno. Mis seal salata, midagi sarnast on ilmselt juba varem nähtud, aga ega seal eriti vahet pole, kuna „Annabelle: loomine“ panustab esmajoones emotsioonile ja seda pakub ta küllaga. Ja noh, kuna film kuulub seeriasse, millel esialgu veel otsa ei paista, tuleb ta varem või hiljem ära vaadata nagunii – muidu ei saa enam järgmistele filmidele pihta. Mina jäin igatahes rahule.
Treiler:
Toimetaja: Valner Valme