Arvustus. The xx: uus heli laseb vanal olla
Kontsert
The xx
Tallinn, Rock Cafe
14. augustil
Peaaegu täismaja, aga pole imestada: The xx'i esinemine Eestis on tähenduslik. Ajal, mil Eestis astuvad üksteise võidu üles kustunud tähed ja "tähed", kes pole iial tähed olnudki, kui häbitult laksub retrosüldi laine, väärib Sunset Festival au ja kiitust tuua kohale artist, kes on täitnud maailmas ohtralt kuld- ja ühe plaatinaplaadi normi, kelle singlid on jõudnud USA müügitabelis kohtadele 2 ja 3 ning kodumaal Suurbritannias korduvalt esikümnesse, kaasa arvatud esikohale (ka Tallinnas kuuldud "On Hold" tänavuselt albumilt "I See You") jne -- ning mis muusika seisukohalt tähtsamgi: kes on muutnud moodsat poppi ja keda tunnustavad asjatundjad üle maakera. Ehk siis igas mõttes oluline, üks kaasaja olulisemaid bände muuhulgas kah Eestis.
Kui on imestada, siis ehk selle üle, et publikut veel hulga rohkem polnud, aga lisaks iidse süldi võdinale jõuab meie lavadele siiski ka kaasaegsemat saundi (Weekend, mis ei esinda kahjuks küll elektroonilise tantsumuusika innovaatilisemat, kunstilisemat, loovamat ja määravamat poolt, vaid puhast populismi, aga raske on nii popi sündmuse tegijaile midagi ette heita; Intsikurmu, mis oskab kuhugi Lõuna-Eesti metsa tuua sellised värsked maailmanimed nagu Liima, Holy Fuck ja Mammut jne, ühesõnaga toimub üht-teist), osa käis Flow'l, mõne jaoks oli The xx'i pilet kallis ja kõik noored ja ilusad või vanad ja kobedad ei peagi käima livedel. The xx'i publik oli mõnus. Noor, särav, siiras, kena. Hästi kasvatatud. No rebel at all. Kas peabki. Meil on ilu ja headust vaja siin maailmas.
Rock Cafes oli räigelt palav, mida kitarrist-vokalist Romy lavalt ka märkis ("It's so hot, but you are very cool!"), aga see põhiolemuselt ju intiimset muusikat tegev ansambel tegelikult sobis kluppi. Bassist Oliver Sim palus vahepeal lambid publikusse suunata, et näha inimeste nägusid, ja kommenteeris: "Me esineme suurtel festivalidel, aga seal me ei näe nägusid, tore on näha teie nägusid!"
The xx ei lasknud end oodata, tuli lavale isegi varem, kui salainfo eeldas, ning alustasid esimese plaadi esimese looga "Intro". Veel pool tundi tagasi tühjavõitu saal oli kähku nagu imeväel täitunud. Keegi ei jäänud õue suitsetama või lobisema, isegi jooki võinuks vabalt sabata osta, kui oleks tahtnud seda pagana Rocki või purgitsinni, igatahes peaaegu keegi ei tegelenud The xx'i laivi ajal millegi muuga, mingi 900 inimest elas jäägitult kaasa aktuaalse briti popgrupi väljapeetud, õdusale, soojale kontserdile, kus kostsid tähtsamad ja mõned kõrvalisemad lood nende kolmelt albumilt: lisaks juba mainituile "Angels", "Crystalized", "VCR", "Say Something Loving", "Islands" ja kokku ligi pooleteise tunni jagu muusikat, mille sekka kuulus ka fragmente Jamie xx'i sooloalbumilt "In Colour", ning pea tervena, ehk küll veidi eri versioonis, "Loud Places", tema võimsaim soolohitt.
The xx'i mõjukaim liige on Jamie xx, kuigi publikuga suhtlevad, laulavad, mängivad esiplaanil kitarri "teised kaks": Romy Madley Croft ja Oliver Sim. Tallinna kontsert näitas ka siinsetele fännidele ja skeptikutele, miks kaks ei saa kolmandata ja miks kolmas ei ole täielikult sooloteed läinud.
Klaaskastis kõrgel poodiumil lugematute elektrooniliste instrumentide keskel trooniv Jamie käitus kogu kontserdi vältel dirigendina: tema pani biidid mängima, tema kontrollis lugude struktuure ja mustreid, tema ka improviseeris masinatega, mõnelgi korral tekkis efekte ja üleminekuid, mida me plaatidelt ei kuule ning rõhud olid paigas: intensiivsemad tantsumuusika episoodid viisid bassid läbi südame, samas, kui lugudesse tekkis ka xx'i kuulsaid pause ja seisakuid ning vaiksemates palades hoidis Jamie peent joont, lastes mõjule pääseda pisikestel helifiguuridel, kasvatades neid aegamisi ja põimides omavahel.
See kõik juhtus pelgalt elektroonika poolel, sest Romy ja Oliveri vokaalid ning kitarr ja bass sobitusid Jamie joonistesse täiuslikult. Tekkis kummaline mulje: meloodiate, laulumaneeri ja kitarripartiide poolest pakuti meile klassikalist, isegi kohati vanakooli poprocki. Kitarrimuusikat, mille üks jalg on 80ndate gootilikumas indie's ning postpungis, aga mille teine jalg ei ole veel edasi astunud Status Quo või The Moody Bluesi pehme puutega popist.
Ja ei tea, kas Oliveri bassitantsuliigutuste mõjul, mis meenutasid 2 Quick Starti Alar Kotkast, aga kuskilt kangastus ka Level 42 ja Mark King.
Ja see kõik on hea, sest The xx on briti muusika kvintessents, kus on salapaigad Young Marble Giantsi, The Cure, MJ Cole'i või hyperdubi austajatele. Kuna uus saund xx'i moodi pole vägivaldne, siis vana hingab all edasi. Muusikasse tekib nii sügavus, kuigi paljud The xx'i palad kõlavad ju ka Jamie arenenud elektroonikaoskuste ning Oliveri ja Romy kõvasti paranenud pillimängu juures endiselt küllaltki minimalistlikult.
Skeptikute hulka kuulus mingil määral ka siinkirjutaja, kellele meeldis küll The xx'i esimene album "xx" (2009), aga kes ei vaimustunud ülemäära teisest ("Coexist", 2012), ent kes valis Jamie xx'i soolodebüüdi "In Colour" isiklikuks aasta lemmikalbumiks 2015 (üldarvestuses oli ERR kultuuriportaali aasta albumi küsitluses viies, välismaa plaatidest kolmas). Mulle tundus, et Jamie on astunud pika sammu edasi, on tõusnud planeedi üheks omanäolisimaks ja andekaimaks elektroonilise muusika produtsendiks ning seda tõestas ka tema versioon Gil Scott-Heroni luigelaulualbumist "I'm New Here": "We're New Here", 2011, mille Jamie jõudis luua samal aastal surnud vanameistri endaga kahasse.
"In Colouri" eel oli Jamiest saanud remix-proff (kliendid teiste seas Radiohead ja Four Tet), "In Colour" näitas, et Jamiel on produtsendina, muusikaloojana proff isiklik käekiri ning ta ei vaja enam Romyt ja Oliveri. Seejuures: The xx'i kolmas album "I See You" kõlab nagu järg Jamie soolokale "In Colour". See on Jamie plaat eelkõige.
Kontserdil ma nägin, et jah Jamie vajab küll Romyt ja Oliveri. Päris dünaamiline trio on nad. Muusikaliselt, ja rääkimata vaimsest klapist.
Lahkumine oli südamilik, kuid mitte liiga pikk. Nad tegid lisalood lavalt lahkumata, jätsid peatse jällenägemiseni, Romyl vaat et pisarad silmis (nii ta ise mainis ka), love-love-love.
Mis saab selle vastu olla.