Peeter Helme: tänavanimed kultuurseks! ({{commentsTotal}})

Vaade Telliskivi tänavale
Vaade Telliskivi tänavale Autor/allikas: kultuur.err.ee

Olen siinsamas ennegi kurtnud, et kõik Eesti linnad ei hinda oma kultuuripärandit võrdselt ega osuta väärilist tähelepanu olulistele isikutele, kes nendes linnades on elanud ja tegutsenud. Tartus ja Pärnus on selles osas asjad paremad, Tallinnas näiteks kehvemad.

Ülimalt paljude Tallinnaga seotud suurkujude mälestust me linnaruumis ei kohta. Kujusid või tahvleid, mis nende elu- või tegutsemiskohti meenutaksid, võiks olla rohkem. Aga mitte ainult kujusid ja tahvleid. Võimalusi meie kultuuri ja ajalukku panustanuid meenutada on teisigi.

Täpsemalt jäin mõtlema tänavate ja väljakute nimedele. Jajah, meil leidub omajagu tänavaid, millele on antud tähtsate kultuuriheeroste, teadustegelaste ning riigimeeste nimi, kuid omamoodi tore viis kinnistada kultuuripärandit seisneks ka selles, kui mitte ainult piirduda möödaniku suurkujude eneste nimedega, vaid kasutada ka raamatutes, teatritekstides või filmides esinevate tegelaste nimesid. Olemas on küll mõni Kalevipoja, Vanemuise, Tuuslari või Väikese Illimari tänav, kuid potentsiaali oleks enamaks.

Olgem ausad: tänavad nimega Kesk, Soo või Puiestee eriti ei inspireeri ja mõjuvad armetult, ebaoriginaalselt. Muidugi pole mõtet hakata kampaania korras Eesti linnade tänavate nimesid ümber muutma. Sageli kannab tänava nimi endas ajalugu, kohaidentiteeti või mingit loogilist põhjust ning võib oma lihtsuses mõjuda soojalt ja koduselt.

Kuid samas oleks ju päris vaimukas, kui saaks elada Aatomiku või Sipsiku või näiteks Toomas Nipernaadi tänaval. Muidugi peab sedalaadi tänava nimi olema hästi põhjendatud. Seda nii juhul kui tegu on mõne uue tänavaga kui ka juhul, kui keegi peaks tänava nime muutma hakkama: oleks ju täitsa sümpaatne anda mõne armastatud kirjanduskuju nimi tänavale, millel on selle looja või tegelase endaga mingi seos.

Võib muidugi küsida, mis on sellise tegevuse mõte – kellele või millele see midagi annab?

Sedalaadi nimevalikut võiks pidada pedagoogiliseks kõige üldisemas mõttes, sest sunnib see ju ka neid inimesi, kes kultuuriga sinasõbrad pole, mõtlema ja ehk ka uurima, miks just selline tänavanimi. Mine tea – võib-olla võidab siis kirjandus rohkem lugejaid või teater enam vaatajaid?

Veidi filosoofilisemaks minna katsudes annaks sedalaadi väljamõeldud tegelaste kinnistamine kultuuris tunnistust, et võib-olla on väljamõeldises rohkem tõde ja tegelikkust kui esmapilgul tundub. Võib-olla on mõni justkui väljamõeldud tegelane rohkemgi päris kui mõni lihast ja luust inimene ning tal on meiega võrdselt eluõigust? Või on see mõttekäik pisut liiga uljas? Isegi kui on, siis ometi on tõsi ju see, et kirjanduskujude eluiga võib osutuda pikemaks lihtsurelike omast.

Sipsik ei sure iial, ta ootab alati, et Anu – või mõni teine tüdruk või poiss – temaga uuesti mängiks ning eks mängibki. See juhtub siis alati uuesti, kui keegi Eno Raua raamatut loeb. Samuti jääb Toomas Nipernaadi igavesti seiklema Eesti külateedele ja -tänavatele. Ta ei sure kunagi.

Miks mitte seda surematust alla joonida ning anda Nipernaadi nimi mitte ainult viinapudelile, vaid ka mõnele tänavale, mida mööda kõndimas võiks teda ette kujutada. See annaks lisakihi kultuurile, mõtestaks meid ümbritsevat ruumi ja kasvataks vaimset heaolu. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: