Meelis Friedenthal. Alternatiiv ja ajalugu ({{commentsTotal}})

Meelis Friedenthal.
Meelis Friedenthal. Autor/allikas: Vikipeedia

Ettekanne XIV Soome-ugri kirjanike kongressil “Ajalugu kirjanduses”.

Ma olen kirjutanud ise ajalugu akadeemiliselt, lisaks ajaloolist ilukirjandust ja alternatiivajaloolist ulmet. Need on žanrid, mis teatud mõttes konkureerivad, pakkudes kõik ajaloo kohta eri täpsusastmega seletusi. Aga ajalugu ei olegi täpne ja lihtne.

Lihtsad küsimused on sellised, millele leidub ühemõtteline vastus. Nagu – kui palju on kaks pluss kaks? Neli. Mitu külge on ruudul? Neli. Need on küsimused, mille juures ei saa rääkida halvemast või paremast, vaid tõesest ja väärast vastusest. Siin ei ole mingit alternatiivi, siin pole mingeid moraalseid hinnanguid. Ei muuda midagi, kas oled roomlane või barbar, demokraat või türann, vastus on igal juhul neli. Selles mõttes ongi matematiseeritavad asjad lihtsad, sest neil on selged ja täpsed vastused, mis ei muutu kunagi. Selliseid asju saab tõeliselt teada. Kui meil on teadmispõhine ühiskond, keskkond, mis väärtustab teadmisi, siis vaikimisi on need teadmised ikka niisuguste asjade kohta.

Aga on ka asju, mille loomus on selline, et neile ei ole võimalik anda ühemõttelist ja lihtsat vastust. Need on muutuvad ja keerulised asjad ning neid ei saa kunagi lõplikult teada. Inimene on selline, kirjandus on selline, ajalugu on selline, sõnad on sellised. Nende puhul võib rääkida täpsemast ja ebatäpsest kirjeldusest, ajakohasest või anakronistlikust arusaamast, segasest või selgest lausest. Sõnad ise, mida me kasutame muutuvate asjade kirjeldamisel, ei ole kunagi – ja loomu poolest – ühemõttelised, ühetähenduslikud, üheplaanilised. Võime ju püüda eristada sõna juures õiget ja vale kasutust, aga me ei suuda lihvida maha tähendusvarjundeid. Me võime öelda täpse sõna, mis on mõistetav nüüd ja praegu, aga mõne aja pärast ei pruugi see enam olla samal moel arusaadav. Sõna tähendus on juba nihkunud. Kui öelda praegu „trits”, kerkib silme ette kõike muud, aga mitte „uisk”, mida see sõna 150 aastat tagasi Wiedemanni sõnaraamatu järgi tähendas.

Sama käib ajaloo kohta: teda on vaja kogu aeg uute sõnadega üle rääkida, kasvõi ainult selle pärast, et sõnad muutuvad. Mitusada aastat tagasi kirjutatud tekste tõlgitakse tänapäevasesse keelde, et need oleksid praeguse aja inimestele mõistetavad. Iga põlvkonna jaoks tõlgitakse piibel uuesti, mitte selle pärast, et eelmine tõlge oleks halb, vaid et keel on muutunud. Kui meil kirjutati 50 aastat tagasi kõigis ajalooõpikuis muistsest vabadusvõitlusest ja eestlaste võitlusest ristirüütlite vastu, siis nüüd on hakatud rääkima nende terminite anakronistlikkusest ja osutama, et ei eksisteerinud selgepiirilist mõistet „eestlane”, sama vähe on põhjust rääkida „vabadusvõitlusest” kui süstemaatilisest kampaaniast. Me oleme ise muutunud, meie ajalugu muutub. Seesama käib ajaloolise ilukirjanduse kohta – iga põlvkond kirjutab sõltuvalt oma ajastust. Kui praegu lugeda Bornhöhe „Tasujat” või Kippeli „Meelist”, siis need ei vasta enam meie küsimustele (nad on ise muutunud juba pigem allikateks oma ajastu kohta). Mõlemas raamatus on nii palju oma ajastu arusaamadest tulenevaid eeldusi ja moonutusi, et neid võiks pidada – kui nad oleksid kirjutatud praegu – alternatiivajaloolisteks raamatuteks.

Žanrina tegeleb alternatiivajalooline kirjandus ajalooga nii, et muudab seal meelega ära mõne olulise asjaolu ning püüab vaadelda, kuidas sündmused oleksid võinud sel juhul kujuneda. Tundub aga, et aja jooksul läheb paljude ajalooliste kirjandusteoste žanr üle alternatiivajalooks, hakates erinema olulisel määral sellest, mida hetkel ajalooliseks teadmiseks peetakse. Näiteks Rootsi varauusaegne universaalõpetlane, mitmekordne Uppsala ülikooli rektor ja meditsiiniprofessor Olaus Rudbeckius tõestab oma teoses "Atlantica" veenvalt, et Rootsi on tegelikult kadunud Atlantis ja Rootsi keel on seesama piiblis viidatud Aadama keel, millest on välja arenenud nii heebrea kui ladina keel. Me võime sellise ajalookäsitluse üle praegu muiata, aga omal ajal oli see ka akadeemiliselt tõsiseltvõetav ja vastas väga hästi omaaegsetele küsimustele ja vajadustele. Aga selliseid rahvuslikult inspireerivaid ajalookäsitlusi ei tule meil muidugi kusagilt kaugelt otsida, piisab kui meenutada Lennart Meri "Hõbevalget", aga ka hiljuti on samalaadsed ilukirjanduslikud ja esseistlikud teosed Eestis palju populaarsust kogunud. Need vastavad praegustele vajadustele. Vajadused aga muutuvad aja jooksul.

Niisiis, kõik voolab, püsi ei ole. Mis siis, et ajalugu ise on justkui juba ära juhtunud. Samuti nagu inimesed ja sündmused üksikinimese mälus ei püsi paigal, vaid muutuvad koos nende mälestuste haldajaga. Me mõistame oma vanemaid erinevatel eluperioodidel erinevalt, me mõistame oma ajalugu erinevalt. Kui isegi just nüüdsama toimunud sündmuse vahetute pealtnägijate kirjeldused ei lange päriselt kokku, kuidas siis loodame, et kokku langeksid erinevate ajastute inimeste kirjeldused – jutustused ajaloost – sündmuste kohta, mis toimusid ammu?

Kas peaks nüüd meelt heitma ja ütlema, et kuna selge ja püsiv teadmine ajaloo kohta ei ole võimalik, siis ei maksa sellega üldse tegeleda, sest niikuinii me ei saa selle kohta täiesti kindlat teadmist? Tundub küll, et selline suhtumine on õhus. Aga kas pole see veidi arg ja laisk suhtumine, et kuna asi on keerulisevõitu ja raske täpselt kirjeldada, siis me jätame selle kõrvale ning tegeleme vaid nende asjadega, mis on selged?

Teisest küljest võib ju küll nõustuda, et ajalugu on keeruline, aga ikka on vastamata küsimus: miks sellega tegeleda? Mida see meile annab?
Meie – inimesed, rahvad – oleme mõistagi osa ajaloost. Me elame küll justkui ainult loo selles osas, mida tajume olevikuna, aga samas oleks kindlasti rumalus uskuda, et me oleme sõltumatud eespool toimunust. Kust me oleme tulnud? Kuidas me siia oleme sattunud? Milleks me oleme võimelised? Me ei tee selle kohta kuigi adekvaatseid järeldusi, kui me ei tea oma ajalugu. Ja seejuures on kõigil tarvis teada mitte ainult hiljutisi sündmusi, vaid ka loo algust, nagu me igal hommikul vajame teadmist mitte üksnes selle kohta, kuhu me oma prillid panime, vaid ka selle kohta, kes me üldisemalt oleme. Ja mitte lihtsalt hulka fakte, vaid sidusat jutustust sellest, kuidas mu elu on kulgenud. Sest ajalugu on muidugi esiteks lugu – seda esitatakse loona, kus on tegelased, kus on tegevuspaigad ja sündmused ning mingi järjepidevus.

Ja see järjepidevus on muidugi probleem. Kõik lood muudab keeruliseks see, et neid ei saa kohe korraga omandada. Et lugu teada, peab raamatu läbi lugema, kuulama jutustaja lõpuni. Alguse ja lõpu vahel on hulk juhtumisi ja neid ükshaaval, lahutatud osadena vaadata on keeruline. Üks loo element on teisega põhjuslikult seotud, me ei saa mõista ühte sündmust eraldi teistest sündmustest. Ei saa lugeda vaid lõiku raamatu keskelt või rida lõpust ning mõista, mida see tekst püüdis öelda, mis oli selle sisu. Kui "Kolmes musketäris" loeme täiesti isoleerituna muust kontekstist lõiku, kus keegi Athose nimeline räägib, kuidas ta on ühe tüdruku üles poonud ja suurustab kohe sinna otsa, et kui keldris oleks olnud vähemalt neli soolasinki, siis oleks ta joonud oma viiskümmend pudelit veini rohkem, võime me kirjeldatud isiku kohta langetada võibolla võrdlemisi vale otsuse.

See sündmus võib meis huvi äratada, aga mõistmiseks peame edasi või tagasi lugema. Tekst moodustab terviku. Me võime seda küll meelevaldselt jagada peatükkideks ja lõikudeks kuni sõnade ja tähtedeni välja, aga uurides põhjalikult ainult „a” tähte või silpi „ta”, ei mõista me selle abil tervikut hoopiski. Euroopa kultuuriruumis kirjutati kuni umbes 7. sajandini igasugust teksti üldjuhul täiesti ilma sõnavahedeta, tekst moodustas katkematu jada nagu kõne. Sõnavahed on teatavas mõttes midagi ebaloomulikku, tühi paus seal, kus loomulikus kõnes pausi ei ole. Kõne voolab nagu jõgi, aeg voolab nagu jõgi. Teksti omandamine tähendas antiigis ja keskajal selle päheõppimist ja selle terviklikku, otsast lõpuni teadmist. Poeedid ja bardid teadsid peast pikki laule, aga nad ei osanud alustada suvalisest kohast laulu keskelt, vaid algusest, sest laul ei hakka keskelt. Alguses oli sõna. Üks märksõna kutsub esile teise sõna, üks rida meenutab järgmise. Keskajal tekkinud sõnavahedele järgnesid edasised tekstiliigendamised, peatükid, salmid, tekstidele lisandusid indeksid ja kommentaarid. Piibli jaotamine salmideks toimus just siis, enne oli tegemist lihtsalt tekstijadaga.

Nüüd aga sai tekkida olukord, kus tekstist nopiti välja lõik, mis tundus kirjutajale tähtis, selle kontekst aga jäeti tähelepanuta. Me teeme tänapäeval sama, tsiteerime, viitame, loeme vaid lõike, nopime välja selle, mida arvame mõistvat ning toetame sellega oma seisukohti. Tulemuseks on tihti valikuline lugemine, vaid selle lugemine, mida me juba enne teame ja mis meile sobib, eklektiline, süsteemitu.

Kui me nüüd nopime ajaloost välja vaid ühe aasta või perioodi, näiteks lähiajaloo, ehk siis ei tegele ajalootervikuga, siis on see nagu lugeda loost keskelt mingi lõik. Me ei oska vastata küsimusele, kas need tegelased meie ümber on olulised või väheolulised, kuidas nad siia on sattunud, miks nad siin on ja mida nad üldse plaanivad. Selleks, et seda mõista on vaja lugeda eelnevaid sõnu ja lauseid, tegelaste sügavuse ja motivatsiooni taipamiseks eelnevaid peatükke.

Me ei tee seda selleks, et tunda ajalugu per se, vaid tundmaks iseend. Aga enese tundmine ei ole kerge. Pole kunagi olnud – ka siis, kui ajalugu oli tänasega võrreldes veel poisike. Autoreflektsioon, millele kutsus üles Apolloni oraakel, on teatavasti üks kõige keerulisemaid oskusi. Toon näite tänapäevasest psühholoogiast. Lundi ülikoolis korraldati katse, kus katsealustel paluti kahest neile näidatud näost valida endale meeldivam. Kui katsealune langetas valiku, siis seejärel paluti tal seletada, miks ta niisuguse valiku langetas. Inimeste teadmata aga vahetati lihtlabase lavamaagia võttega pildid ära ning katsealused seletasid, miks nad langetasid valiku, hoopis teise näo kohta, mida nad tegelikult ei olnud valinud. Pakuti neile nii-öelda tegeliku valiku alternatiiv. Vaid veerand inimestest pani seda vahetust tähele, ülejäänud leidsid häid põhjendusi, miks nad niiviisi olid otsustanud.

Ka muudest uuringutest tuleb välja, et inimesed arvavad sageli, et nad tunnevad enda valikuid ja iseend kõige paremini, aga tegelikult ei tunne nad end kuigivõrd ning ümbritsevate inimeste hinnangud nende kohta on sageli adekvaatsemad kui nende endi minapilt. Nn Dunning-Krugeri efekt väidab, et mida ignorantsem on inimene mingis valdkonnas, seda tõenäolisem on tema veendumus, et ta on täiesti pädev sel teemal sõna võtma.

Seda tähelepanekut, et ignorantsus põhjustab üldiselt enesekindlust ja suure ignorantsuse tulemuseks on kõrge enesekindlus, on formuleeritud ajaloos mitmeid kordi – alates Sokratesest, kes väitis, et erinevalt nendest, kes end tarkadeks peavad, ei tea tema mitte midagi ja lõpetades Bertrand Russelliga, kes ütles, et „üks valulikke tõsiasju meie aja kohta on see, et need, kes on endas kindlad, on rumalad ja need, kellel on veidigi kujutlusvõimet ja mõistmist, on täis kahtlusi ja otsustamatust.”

Siin paistev järeldus tundub aga esmapilgul kummaline. Tõelised teadmised – matemaatilised teadmised – on küll kindlad, aga kes samasuguse fokusseeritud kindluse kannavad üle muutuvatele asjadele, lähevad rappa. Miks see nii on? Aga seepärast – nagu Aristoteles ütleb – haritud inimesele peaks olema omane otsida iga tegevusliigi puhul täpsust niivõrd, kui asja loomus seda võimaldab.

Kui matemaatika loomus ei taha lubada etteantud reeglitele alternatiivi, koolimatemaatikas on alati kaks pluss kaks neli, siis ajaloo loomus isegi nõuab alternatiivi. Võibolla tundub see väide alternatiivsete faktide ajastul kuidagi tarbetu ja segadusseajavgi. Kas tõesti ikka nõuab? Kas ei muuda erinevate ajalugude esitamine kõike suhteliseks, kus üks väide ajaloo kohta on võrdne teisega ning midagi kindlat ei olegi olemas?
Aga need lood ise on olemas, pakutud alternatiivid on olemas. See ongi materjal, millega ajaloolane või ajalookirjanik töötab. Pole midagi paremat kui leida ühe ajaloolise sündmuse kohta mitmeid erinevaid – las olla vastukäivaid – teateid. Meil on vaja erinevaid kirjeldusi, sest see aitab meil sündmusi tõlgendada, võrrelda. Kui meil on vaid üks asi, üks kirjeldus, siis selle kohta on raske öelda, mis ta on. Nii nagu mingi asja kohta saab öelda „suur” ja „väike” alles mingi alternatiiviga võrreldes. See õun on suurem kui teine, see kass on kõhnem kui too kass. Me saame seda öelda, sest meil on, mida võrrelda. Me võime küll ju proovida esitada lihtsalt, pelka ajaloolist fakti, nt Caesar ületas aastal 49 eKr Rubiconi jõe. Sest meil on ju faktid? Või ei ole? Aga juba see meie toodud fakt ise on mõneti problemaatiline. Caesar ju ise ei arvutanud aega Kristuse sündimise järgi? Selleks ei jõuda mõnesuguse dateerimisühtluseni, peab võrdlema eri konsulite valitsemisaegu, klapitama.

Ajalooliseks faktiks saab see, mis sobitub üldisse ja laiemasse loosse. Me võime selle sobitamise abil tõenäoliselt jõuda mingi numbrini välja, aga ka see ei anna meile palju. Pelk fakt ise ei ole kõnekas. Meil on vaja muid küsimusi. Miks ületas Caesar Rubiconi? Miks on see nii tähenduslik? Mis seoses on Rubiconi ületamine ja Rooma Vabariigi lõpp. Ega ometi jõe ületamine lõpetanud vabariiki?

Nendele küsimustele on ohtralt erinevaid vastuseid, aga neid kõrvuti pannes hakkab tekkima mõnesugune aimdus, et mis siis ikkagi kaalul oli, mida räägiti, kes rääkis, kuidas rääkis. See aga nõuab aega ja süvenemist, rahulikult ja otsast peale lugemist. „Alternatiivsed faktid” on probleem ainult siis, kui käsitleda neid eraldiseisvalt, üksikuna, silpidena ja jätta tähelepanuta lugu ise.

Niisiis ei ole mõtet karta alternatiive, karta alternatiivset ajalugu, vaid võtta seda vastu rõõmuga – see on allikas, mille kaudu saame teada rohkem, mitte vähem. Me saame neist kõigist õppida, mitte võibolla alati sündmuste endi kohta, küll aga nende ühiskondade kohta, mis on sellise ajaloolise teksti esile kutsunud. Sest meie identiteet on oma olemuselt alati ajalooline ning küsimus, mis saab edasi on alati seotud küsimusega, kuidas on olnud siiani. Nendele vastamiseks on meie ümber palju ajaloolist ja pseudoajaloolist, meelega alternatiivajaloolist ja kogemata alternatiivajaloolist kirjandust – aga see ei ole vaid tänapäeva probleem vaid nii on kogu aeg olnud. Kui sellel aastal said alternatiivsed faktid kuulsaks, siis sellele vastuseks ilmusid mitmel pool lood, kus näidati, et juba vanas Roomas levitati agaralt poliitilisel eesmärgil kuulujutte, kuidas varauusaja saksa pamfletikirjastajad õhutasid nõiahullust, kuidas valgustusaja inglismaa poliitilised parteid üksteist ajakirjanduse kaudu ebaõiglaselt mustasid.

Kas me soovime või mitte, just sellistest allikatest saavad äärmiselt paljud – enamik – oma infot ja teadmisi ajaloost – ja on alati saanud. Sageli tekivad inimese esimesed ajaloolised teadmised mingi perioodi kohta ju muinasjuttudest, ajaloolisest ilukirjandusest, ajalehesabadest, mis võivad olla esitatud enama või vähema poeetilise vabadusega. Bornhöhe "Tasujat" ajalooallikana kasutades võib meil jääda veider mulje 14. sajandist ja sealsetest probleemidest. Polnud ju sel ajal pärisorjust? Kui me nõustume Lennart Meri teooriatega Ultima Thule kohta, siis läheme vastuollu enamikuga klassikalistest filoloogidest. Aga ometi on mõlemad teosed teinud tohutult eestlaste identiteedi ja eneseteadvuse kujundamisel.

Müüdid kujundavad rahvaid, müüte loovad poeedid, toetudes ajaloole. Bornhöhe "Tasuja" on olnud varsti sada aastat kooli kohustuslik kirjandus. Me oleme loonud selle abil pildi endast. Kas me elame alternatiivsete faktide vales? Vastus on „jah”, kui me ei kirjuta lugusid vastavalt oma ajastu keelele ja mõtlemisele ümber. Säilitusteaduses on hästi teada tõsiasi, et dokumendid, mida kogu aeg ümber ei kirjutata, on üldiselt hävinud, tekstid, mida huvilised ei kopeerinud, lagunesid ja pudenesid tolmuks. Iga ümberkirjutus toimub aga oma ajastu materjalile, oma ajastu käekirjaga ja oma ajastu kommentaaridega. See on hädavajalik. Nagu punane kuninganna Alice’i peeglitagusel maal, ei saa me seisma jääda, ei saa ajalugu seisma jätta – selleks, et kasvõi paigal püsida, on vaja täiest jõust joosta.

Toimetaja: Valner Valme



NO99

Riisalo: NO99 eristus teistest selgelt tehnilise võimekuse ja saavutuste poolest

Kuigi presidendi kantselei direktori Tiit Riisalo sõnul kaaluti NO99 kõrval vabariigi 100. sünnipäeva kontsertetenduse korraldamise andmist ka teistele kandidaatidele ja arvestati Ojasoo-skandaali puhkemise võimalusega, jäi olulisema argumendina kantseleis lauale ennekõike sündmuse tehniline keerukus ja NO99 senised saavutused.

FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
EV100 kunstiprogrammi juubeliaasta avapauk Kumu kunstimuuseumis

Fotod: Kumus juhatati sisse Eesti 100. sünnipäeva kunstiprogramm

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks loodud kunstiprogrammis on ligi 100 kunstisündmust, mis jutustavad kunstikeeles Eesti olevikust, tulevikust ja minevikust. Eesti sünnipäeva tähistatakse kunstiga Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Itaalias ja mujal Euroopas ning samal ajal ka Virtsus, Valgas, Moostes, Sillamäel ja paljudes teistes Eesti paikades.

Arhitektuur
Neeruti mõisa tornikiiver vahetult enne mahaprantsatamist

Muinsuskaitseamet toetab pühakodade taastamist

Programmist „Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“ eraldatakse 2018. aastal pühakodade restaureerimistöödeks 606 100 eurot, pühakodade kunstivara konserveerimiseks 13 177 eurot, projektdokumentatsioonide koostamiseks 13 700 eurot ning piksekaitsete ja signalisatsioonide paigaldamiseks 11 655 eurot. Aasta jooksul eraldatavate vajaduspõhiste toetuste reservi jääb sel aastal 15 854 eurot.

MUUSIKA
Arvamus
Mereparaad.

Sada Eesti mõtet. Andres Tiido

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Paavo Järvi

Paavo Järvi: Eestil on juba selline maine, et sealt tuleb midagi huvitavat

16. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia esiettekanne Eesti Festivaliorkestri esituses ja dirigent Paavo Järvi juhatamisel. Eesti Vabariigi sünnipäevaks valminud teos kannab pealkirja "Mythos" ning toob kuulajani helilooja nägemuse eesti müüdi kujunemisest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: