Arvustus. Meie rahvas esimene kõigi teiste seas
Uus raamat
Allan Espenberg
"Esimene Eestis 1918-2017"
Tammerraamat
Pealkiri ütleb kõik ära. Tundub, et teos võinuks ka paksem olla, aga mis siin kohe norima hakata, pealegi kui need esimesed, mis pähe tulid, ei kuulu käsitletavasse enamvähem sajandisse.
Väga tore teatmik. Jäägu isegi natuke kõrvale see esimene ja esimest korda, niisama möödaminnes saab palju teada. Või tuleb meelde, et teadsid ju küll, aga, näh, vana pea ei pea enam kõike meeles.
Mina olin kõige tumedam muidugi spordis, aga oma suureks üllatuseks ajakirjanduse osas ka. Vaat, ei teadnud ei esimest kõmulehte, ei esimest kolhoosilehte. Ise veel erialalt ajakirjanik, no häbi, häbi. Tõsi, ma lõpetasin kolmedega ja naise suure abiga. Aga on kuri kahtlus, et ju seda ikka õpetati. Veel kord häbi, häbi.
Muidu on lihtsalt äge lugeda. Pahatihti selle peale ei tulda, aga teatmeteost, olgu ta siis suisa entsüklopeedia või natuke väiksemat kraadi, annab lugeda. Õigupoolest on see nagu paberinternetis kolamine. Loed ühe artikli, kus tuleb ette mingi sõna või nimi, siis vaatad toda, sealt leiad jälle midagi või kedagi, jälle lehitsed. Meeldiv on, et erinevalt interneedusest tõenäoliselt ei lõpeta pornosaidil.
Meenus, et kunagi oli üks Pärsia šahh. Ilmus tema eluajal esimene Encyclopaedia Britannica. Šahh oli kohe esimesi tellijaid. Luges läbi. Otsast otsani. Ning lisas oma arvukatele tiitlitele, usu mõõk, maailma valitseja, kõigi kaamelite isand veel ühe – kuningas, kes on läbi lugenud Briti Entsüklopeedia. Vaadake järgi, kui ei usu.
Midagi teada saada on ju lõbus. Vähemalt mulle tundub nii. Isegi kui see tundub tarbetu teadmisena, millega isegi kunagi hiilata ei õnnestu, sest kedagi suurt ei huvita. Mina nüüd tean, et on olnud kaalumisel rahvusmulla valimine linnu, lille ja kivi kõrvale. Või et Iseseisvuspüha paraade on ära jäetud külma ilma pärast. Näed sa, 2007. aastast mäletad seda neetud pronksiööd, aga et paraad ära jäi, no on ikka Alzheimer majja roninud, peab lõksud üles panema.
Ääretult meeldiv on napp entsüklopeediakeel. Tahaks sel teemal kunagi eraldi uidata, aga kui te võrdlete näiteks eestikeelset vikipeediat vana ENEga, siis keelevahe on. ENEs jäeti välja iga sõna, mis polnud häda tarvilik, iga väljend. „Ta on” või „ta oli” poleks tollal läbi läinud, sest siis oleks tulnud võibolla üks köide manu teha ja paberifond oli piiratud, niigi mindi trükiarvuga üle igasuguse võlli.
Lõpuks natuke noriks ka. Või mis noriks, niisama uid. Otsekui koogutamisena naisõiguslaste ja suurima liitlase suhtes, ebakohaselt palju on et esimene naiskestahes. Muide, esimene naismootorhiir on välja jäänud, aga mina olen temaga kunagi kohtunud! Konfiskeeris mult veel suitsupaki ära, et sa oled ju väljas, mitte vanadekodus, võid uue osta. Mitte et peaks naised välja jätma, silm läks punni esimese naistuukri-madruse peale, milliseid ameteid tööseadus praegu naistelel keelab. Teinudki eraldi peatüki „Naised esirinnas” või midagi sellist. Ja USA... no ma ei tea. Kes üldse oli esimene siia saadetud suursaadik? Enne sõda ja taasiseseisvumise ajal. Vat. Nagu oleks võinud eraldi peatükk olla, milles me oleme terves maailmas esimesed olnud. Olgugi see kõigest mobiilparkimine. See on vaid uid.
Muidu väärikas teos. Kindlasti ka suurepärane kingitus, ega jõulud kaugel ole.
Toimetaja: Valner Valme