Autor on tõepoolest minu esimene naine, nii et ärge siit midagi head küll oodake. Kõik saab nii maha tehtud, et siga ka ei näksi. Uhh, ma ütlen.

Tegelikult on see muidugi hästi tore raamat, ehkki võib tänapäeval natuke väljamõeldisena tunduda – sellist elu ei saanud olemas olla. Teagi, võibolla on meil siin juba sündinud inimesi, kes pole elu sees lehma ega siga näinud. Loomaaias elevanti küll, aga lehma – böö. Kaja kirjutab lõbusasti läbi igasugu kodulojuste ja metselajate oma lapsepõlve ära. Kõigi hirmude ja jõhkrustega, mõnest võib raamat moslemi teha, sest siga, jah, on tegelikult hirmus loom. Kuigi maitsev.

Aga ma ju lubasin norida ja maha teha, nii et hakkame aga peale.

Kuna ma ise olen ju kah kümmekond aastat sealkandis kakerdamas käinud, siis esimene etteheide oleks keel. Tegevus on suuresti Lahemaal, Vanakülas. Mis ongi õudvana küla, üle 700 aasta kuskile Taani maksuregistrisse kirjapanemisest. Väga ilus kant. Igasugu töllakusi seal esimese äiaga koos tehtud, kes küll eelmine aasta ära läks ja mina olin kole kurb. Peamiselt muidugi kurjade naiste eest võssa või sauna plagatud, aga näiteks ka jaanipäeva varahommikul lehma jalule tõstetud, lehm on jõle suur ja raske loom.

Oot, pidin norima. Vaat, kui lugesin, kummalisel kombel häiris korralik eesti keel. Muidu ma lähen küll leili, kui kaasaegsed tolvanid aru ei saa, et lõppeb tähendab koolemist, lõpeb millegi otsasaamist.

Olnuks – mu meelest – sobilik, kui visatuks sisse sealset murret. Võin nüüd midagi segi ajada, pohiranna on vist eraldi... igal juhul seal on murre olemas. Kui ka lahemaalased ise seda ei taipa ja arvavad, et kui Piibel 1739 põhjaeesti keelde tõlgiti, ju siis räägivad nad õppimata ka õigesti.

Ega ikka küll. Algul võibki lihtsalt vigaseks keeleks pidada. Ekslikult. Raiuvadki mingit viiendat-kuuendat väldet, mina ütlesin ja ütlen, näiteks Loksale, Kaja raius ja raiub Lokkksa. Kus ta sündinud on, maakas. Töödata ja põlgada ei ole harimatus, murre on.

Neil on sõnu, mis minu sees ohjeldamatut vaimustust tekitasid. Lemmikud on lausaliselt ja rese. Esimest ma vist ära ei seletagi, umbes et lausaliselt üle põlla minnakse, oeh, mitte kiirustades ja põiki üle vagude või nii. Rese on higimärg aken. Kui mul nüüd õigesti meeles oli. See on vahva keel ja tundunuks asjakohane. Või mis mina, setukene, muidugi tean.

Nüüd on hoog sees ja läheb andmiseks tegematajätmiste teemal. Mõnegi pudulojuse, moodsa sõnaga lemmikloom, man ju isegi oldud.

Nimelt Niu puhul mainimata, et kui ta kord sülle tuli, sinna ta ka jäi. Ma olen kõvasti pissihäda köögilaua taga kannatanud, sest kuidagi piinlik oli. Leitud kassidel on sihuke imelik pilk: ega sa mind ära aja. Sa võisid laua taga süüa, tina panna, kirjutusmasinat – olid sihukesed riistapuud kiviajal – plagistada, Niul oli kama kaks, peaasi, et süles ja inimese juures.

Riu oli tõeline tainas, tõepoolest. Teda võis sõlme väänata, isegi kui korraks ära jooksis, minuti pärast tuli tagasi, kas mäng jätkub. Ode Liis, meie noorem tütar, mängis kord oma vanavanaema, kuidas see lehma kamandama – kah üks lahe lahemaine sõna – läheb. Rätik pähe, ämber ühe käe, Riu teise käe otsa. Riule jäi siis Ode Liisi roll. Et ta rollilahendusest aru saaks, õpetas Ode: sina kõnnid, tipa tapa.

Kisti ei lasknud siin meie juures jalga mitte puurist, vaid otse Ode sülest. Mis on tõeline häbematus. Mainimata on ka, et Ode sai väga vihaseks, kui väita, et kass pole tema, vaid külmkapi oma. Üldiselt üsna nõme kass, hüüdnimi Sitard kah unustatud.

Nirr oli vapustav kass. Juba suuruselt – 7,5 kilo. Lauakommetega kass. Krõbinaid sõi, nagu iga teinegi. Kui oli konserv või muidu lihaline-kalaline, siis, mina ei uskunud pilti, võttis kõigepealt tüki küüne otsa, tõstis suhu. Kohe käis peast läbi, et see kass tuleb ikka panna laua taha istuma, nuga ja kahvel anda. Saunaesine sai nimeks Nirri kabinet, seal ta magas. Lähed hommikul sinna suitsu tegema, Nirr vaatab näoga: tervist, kodanik, mis mureks ja, jälle ei uskunud, nihutab ennast, et sa ära mahuksid. Kurb, et nii vinged loomad nii totralt otsa saavad.

Tifuga oli jälle nii, nojah, Kaja seda pole näinud, nii et ei nori. Et kui ta siin Muugal oli, siis alguses mure suur, kassikatk tagumised jalad üsna viletsaks jätnud. Kuidagi aga võtsid meie kassid ta kampa, ootasid järgi, kuni järele jõuab, selline osalusravi. Igatahes nädala pärast ronis tegelane terve meetri puu otsa. Tundub, võibolla on soovmõtlemine, et külaelust abi oli. Justkui kõndis suve lõpuks vähe kabedamalt?

Sellised asjad on välja jäänud. Hea küll sellega. Rohkem ei klopi, luksumine võib autori kolleege segama hakata.