Arvustus. "Nukumaja" – põhjamaine äng või lõunamaine gootika?
See on tõsine žanrikraam, thrillerlikult põnev ja pingelise ning äreva atmosfääriga lugu, kirjutab ulmetõlkija ja - kirjastaja Raul Sulbi uue teleseriaali "Nukumaja" arvustuses.
"Nukumaja"
Esmaspäeviti kell 21.30 Kanal 2
Lavastaja Ergo Kuld
Stsenarist Katrin Pauts
Produtsendid Martin Algus, Ergo Kuld
Tunnistan, et pole tuttav Katrin Pautsi kriminaalromaanidega "Politseiniku tütar" ja "Tulekandja" (mõlemad 2016), kuna tänases Eestis toimuva tegevusega põnevikud pole ülemäära kutsunud lugema, kuid "Nukumaja" esimene osa tekitas nende vastu konkreetse huvi, eriti kuna raamatute sisututvustuste ja alanud seriaali sisu vahel võib leida mitmeid sarnaseid motiive.
Samuti tuleb tunnistada, et tandemi Martin Algus – Ergo Kuld varasem seriaalitoodang ("Ühikarotid", "Kalevipojad", "Naabriplika", "Padjaklubi", "Köök" jmt) ei ole kutsunud teleri ette maha istuma – tüüpiline Eesti pula ju. Kindlasti ei pannud "Nukumaja" avaseeria tärkama huvi loetletud sarjade vastu, kuid sama oli selge, mille poolest uus seriaal noist varasemaist eristub – see on tõsine žanrikraam, thrillerlikult põnev ja pingelise ning äreva atmosfääriga lugu.
Kuigi "Nukumaja" saab nimetada kriminaalseriaaliks, ei paista see vähimalgi määral tõukuvat kohalikust politseisarjade traditsioonist ("Ohtlik lend", "Kelgukoerad", "Viimane võmm"/"Siberi võmm" jt), vaid pigem just müstika- ja õuduslugude pinnalt. Veidral kombel on kohe esimeses osas silmnähtavad paralleelid "Süvahavva" seriaali algusega, kus samuti peategelase pere jõuab majja, mille nad on pärinud hiljuti õnnetul kombel surma saanud sugulaselt ning kus juhtub kahtlasi ja müstilisi asju.
Samuti on üsna kummalised paralleelid olemas nädal varem TV3 peal samal kellaajal jooksma hakanud "Merivälja"-nimelise sarjaga: mõlemas on tegevuskohaks vaikne aedlinn, kuhu satuvad uued inimesed, mõlema aedlinna kogukonda iseloomustab intriigide ja mineviku saladuste pundar, mõlemas sarjas on isegi hämmastavalt sarnaste karakterijoontega teismelisest noorukist naabripoiss, keda kontrollib võimukas ema.
Vaatajanumbrite poolest on "Nukumaja" ja "Merivälja" siiski üpris erinevad: esimest vaatas esmaspäeva, 11. septembri õhtul 109 000 televaatajat, teisele jagus ligi poole vähem vaatajaid – vaid 64 000 põnevushuvilist.
Igatahes on "Nukumaja" piisavalt põnev, ängistavate alatoonidega ja pingeline, et sarja edasi vaadata. Karin Rask ja Maarja Jakobson teevad avaosas suurepärased rollid, teised näitlejad on lihtsalt head. Dialoogid ja näitlejatööd ei pannud silmi piinlikkusest maha lööma, olid loomulikud. Avaseeria kasvatab tegelikult väga osavalt pinget, vaatajal tekib tegelaste mineviku ja varjatud motiivide kohta kamaluga küsimusi, mis omakorda sunnivad järgmisi seeriaid vaatama.
Eestlased on üldiselt tuimad, flegmaatilised ja vähe oma emotsioone välja näitavad inimesed, mistõttu tegelaste nagu Anette (Maarja Jakobson) või "Süvahavva" füüsikust eksortsisti (Terje Pennie) aplombiga ekraanile ilmumine ja äärmuslikult ekstravertne olek mõjub esimese hooga kuidagi pelutavalt, aga pärast lühikest järelemõtlust saab vaataja aru, et omas karakteriloogikas on ka sellised muidu ehmatavalt või liigdramaatiliselt käituvad tegelased tegelikult loomulikud.
Kui sarjale midagi ette heita, siis vast esimeses seerias paaris kohas silma torganud montaažiprobleeme, mis muidu loogiliselt kulgenud sündmustikku katki lõikama hakkasid, segadust tekitasid ja mingeid momente ning stseene ise juurde mõtlema sundisid. Aga eks ütleb ju stsenarist Katrin Pauts intervjuus Eesti Päevalehele (31. august) väga õigesti, et montaažis istunud inimesena teab ta, mida tähendab 43 minutit ja mis kõik peab sinna sisse mahtuma.
Samuti tõdeb Pauts, et võtteplatsil sünnib loost ikkagi režissööri visioon ning stsenaristi üldiselt platsile ei lasta. Sama on öelnud ka Indrek Hargla, lisades, et tema stsenaariumi ja lõpuks teleekraanile jõudva lõpptulemuse erinevused võivad teinekord olla üsna suured.
Veel rõhutab Katrin Pauts, et ta ei soovinud teha nordic noir'i – ängi, depressiooni ja musti värve täis lugu, vaid pigem lõunamaist gootikat. Ilmselt ei pea ta siiski päriselt silmas nähtust "southern gothic", millega tähistatakse gooti kirjanduse alažanrit, mille tegevus toimub USA lõunaosariikides ja mis kujutab romantilis-süngetes toonides tasahilju manduvat kreoolikultuuri, vaid Vahemere ja Ladina-Ameerika rahvaste mentaalsuse rütmis arenevat süžeed: "Pean oma žanriks lõunamaist gootikat: tontlikult dramaatilist vibe’i, pärimusi, linnalegende... Kujutage ette põrgukuumusest auravat ja salapärastest helidest tulvil lõunamaa ööd." Selline kirjeldus toob silme ette pigem siinmailgi tuntud Carlos Ruiz Zafóni romaanid ("Tuule vari", "Ingli mäng" ja "Taeva vang"), mille tegevus paigutub sajanditagusesse Barcelonasse.
Kui küsida, kumba siis "Nukumaja" vaatajale pakkus, saab vastata, et tegelikult leidus mõlemat: oli tõesti seda tontlikku dramaatikat, mineviku varje ja iga hinna eest varjatud saladusi, aga oli ka põhjamaisele psüühele omaseid komplekse, hirme, kinnismõtteid, paanikat ja eriti visuaaliat.
Avaseeria põhjal on uus sari igatahes paljutõotav ja eheda gooti atmosfääriga lugu, mille puhul pole kahju isegi sellest, kui ta lõpuks üleloomulikuks õuduslooks ei pööragi (nagu ilmselt ei lähe), vaid kõik saladused ja müstilisena näivad juhtumid realistliku ning inimeste tekitatud kurjusena paljastatud ja ära seletatud saavad.
Toimetaja: Kaspar Viilup