Njaa.

Üsna segased tunded tulevad peale.

Linda Järve on ju Osakonna tšikk. Elik siis ülikooli ajakirjandusosakonna vilistlane nagu teadagi kes ka.

Hunt hunti ei hammusta.

Ükskord Osakond, alati Osakond.

Muu jama.

Pole parata, valetama ka ei hakka. Ega ma mingi Müürilehe vastastikku õlalepatsutaja noordiligent ole.

Ei ütle, et on halb, ei ütle, et ei meeldinud. Kõhklused tulid peale.

Nimelt et kes ise pole Pärnu mnt 67a töötanud, võib kaugeks jääda. Mõnevõrra liiga tsunftisisene. Ajakirjandusmaja rahvas muidugi tunneb nimed ära ja langeb ise mälestustesse, väljapoole võib tekitada reaktsiooni, et jajah, mis siis.

Mille tagant võib põhjuseks otsida Linda Järve hirmuäratava kohusetundlikkuse mälestuste kirjapanekul tema peatoimetatud ajakirjast Noorus. Oli kunagi sihuke, hullpopulaarne, ainult tellimisega sai kätte, vähemalt Tartus mina putkas ei näinud. Aegadel, kui juba vabama elu magus lehk õhus lehvis.

On, nagu oleks tahetud tingimata kõik inimesed kirja panna. Jättes seejuures kahjuks jutustamata lood. No ei ole võimalik kõike kirja panna. Midagi jääb alati välja, tahes või tahtmata. Sellega tuleb leppida, kuskil Dale Carnegie tsiteerib üht USA admirali: kui ma olen laevad välja saatnud, ei saa ma enam midagi teha. Igasuguse jutuga on samamoodi. Ainult poolemeelsed diligendihakatised tormavad küljendusse hiirekuningaid segama, et neil tuli midagi meelde; ega ometi nende surematuid sõnu maha tõmmatud.

Või kirjavigu ära parandatud ja komasid pandud. Noist ei saa elu sees ajakirjanikke, vana peer on rääkinud, hau.

Kuivaks jäävad need mälestused. Või kisuvad kompraks. Et Priit Hõbemägi täitis Nooruses - hoi, kuidas see kõlab – komsomolielu ja rahvamajandusprobleemide osakonna juhataja ülesandeid. Ja jäi rannas peatoimetajale tööluusiga vahele. Olles Pjotr Serebrjannikov-Gorski hirmuvalitsuse all töötanud, ju ta sai veel mõnegi lustilise tembuga hakkama, mis väärinuks enamat kui referaati.

Või et Mart Helme kirjutas kunagi geišadest ja muidu Jaapani pornost, mida samuraid ise üldse pornoks ei pea. Hoi, kuis see vastu valimisi kõlab. Said, EKRE!
Oleks võinud mõne suuna välja jätta ja teisi pikemalt-põhjalikumalt kirjutada. Igas toimetuses olid mingid omad kombed. Iga toimetus isegi lõhnas erinevalt.

Päevalehes keetsime meie mingit punšitaolist solki, Rahva Hääles oli kell kolm tass kohvi tasuline. Palga- või honorröapäeva järel käidi kohvikus, enne trükikoja sööklas, mida hellitavalt Sigalaks hüüti. Rahakorrus lõhnas veel täiesti omamoodi, templivärvi ja võidunud rublade järele. Kae, mis isegi minusugune kunagine nolk mäletab.

Kammitsetud. Võiks teha täiendatud ja parandatud trüki, lasta jutuvoolul minna, nagu tema ise tahab. Mis siis, et paksem saab, tõenäoliselt, huvitavam ka. Seal majas juhtus ikka igasugust ja veel rohkem segasugust.

Ütlesin ju, et hämarad tunded. Vahest ka sellepärast, et mitme raamatus mainituga on koos pastakat lohistatud ja kahetsusväärselt nemad lohistavad seda nüüd sealpool head ja kurja.

Njaa.

Kui juba leheneegrite mälestusteks läks, ootaks nüüd M. Juure mälestusi Pikrist. Pealkiri võiks olla „Hommik. Taara, avita!”