"Me elasime väliselt survestatult, teatud kindlas raamistikus, aga samal ajal meis kõigis küdes selline salajane sisemine tõetunne," meenutas kirjanik ja ajakirjanik Kärt Hellerma oma Nooruse aega. "Ja see tõetunne oli tegelikult kõigile ühine. See liitis meid."

"Ma arvan, et mis meid tegelikult seda ajakirja tegema kannustas, oli see vaim, mis oli ühelt poolt lihtsameelne ja teiselt poolt väga kaval," lisas Hellerma.

"Minu jaoks oli see teretulnud võimalus rutiini muuta," ütles enne Noorust Õhtulehes kujundanud ja kirjutanud ajakirjanik ja ajakirjandusõppejõud Priit Hõbemägi, kes enda sõnul jäi Õhtulehte liiga kauaks töllerdama. Aga Noorus, kuhu ta sattus, oli 1985. aastal "komsomolivärk".

"Suurt osa sellest, mida toona Nooruses toimus, ma vaatasin väga irooniliste prillide läbi. Enam-vähem oli teada, et peatoimetaja käis komsomolikongressil, ta kirjutas seal kokku midagi, mida keegi peale selle toonase komsomoli tegelaste ise ei lugenud. Teised inimesed püüdsid oma alal kirjutada, nagu sina, Kärt, kirjutasid kirjandusest, mina popmuusikast."

"Aga peab ütlema, et sellist loodripolku nagu selles toimetuses, ma ei ole hiljem kohanud, mul ei ole rohkem elus õnnestunud sihukeses kohas töötada," meenutas Hõbemägi. "Meid oli üle kümne inimese, kümme inimest tootsid kuus 36 A4 lehekülge ajakirja. Lahutame pildid ja pealkirjad, tegelikult tootsime maksimaalselt 20 lehekülge kümne inimese peale, ühe inimese kuu aja töö oli ajakirjas kaks lehekülge. Sellist luksust annab ikka otsida."

Kärt Hellerma rõhutas siiski ka, miks Noorus oma ajas oluline. "Ta kehastas endas ju tohutult ajakirju, mis praegu on eraldi spetsiifilised ajakirjad. Poliitikast ma ei räägigi, avasin hiljuti ühe Nooruse, kus olid Brežnevi tsitaadid esimestel lehekülgedel, aga paari lehekülge pärast tuli juba tõlgitud Andrei Tarkovskiga intervjuu. Ja see oli väga huvitav. Aga seal olid ju pereprobleemid, doktor Noormann, kõikvõimalikud suhteprobleemid, mida naisteajakirjad praegu kajastavad. Siis oli ajalugu, olid reisikirjad. Oli kirjandusklubi. Olid jutuvõistlused. Rudolf Rimmeli ukse taga oli pidevalt targa ja aruka näovaatega noortest, kes tahtsid end seal avaldada, järjekord," rääkis Kärt Hellerma "Kirjandusministeeriumis".