"Kell ja haamer" on Rein Raua kaheksas romaan, kuigi võinuks olla esimene. Selle sünd jääb aastasse 1987, mis ajaks oli Raua sulest tulnud küll juba nii lühiproosat, tõlkeid kui ka kolm luulekogu. Aeg oli aga elev ja ärev ning teos jäi toona lõpetamata. Ja, nagu autor Viru Keskuse Rahva Raamatus toimunud raamatuesitlusel ka ise tunnistas, parem oligi, sest tõenäoliselt oleks fantaasiasugemetega ajalooline põnevusromaan jäänud tollal päevakajalisemate tekstide varju. Täna on "Kella ja haamri" ilmumine Raua staatuses kirjaniku raamatule kohaselt tähelepanuväärne sündmus.

Ei tasu siiski peljata, et romaan on sisult vananenud. Kuigi teose kondikava sai paika juba kolme kümnendi eest, on valdav osa tekstist kirjutatud viimasel paaril aastal ja vanemadki osad kaasajastatud. Teisest küljest on pika aja vältel valminud raamatutel oht üle küpseda, ent õnneks on Raud piisavalt kogenud autor ja suutnud seda vältida. "Kell ja haamer" on küll tihe ja lugejalt keskendumist nõudev, kuid ühtlasi hoogne ja ääretult kaasahaarav romaan.

Teos koosneb viiest omavahel põimunud süžeeliinist, mis koonduvad Virumaal, otse Eesti põhjarannikul paikneva fiktsionaalse Undivere mõisa ümber. Ajaliselt hõlmab "Kell ja haamer" perioodi 18. sajandi lõpust tänapäevani: tegevus toimub vaheldumisi 19. sajandi esimesel poolel, stalinismiaja lõpul, 1970. ja 1980. aastate vahetusel ning praegusel kümnendil. Inimesed tulevad ja lähevad, aga mõis jääb ning seob enda ja üksteisega aina uusi elusaatuseid ja lugusid. "[---] see maja on nagu sõlm igasugustest erivärvilistest nööridest ja niitidest, millest mõni ulatub teise otsaga veel õieti lahti harutamata kerasse, mõni aga on selge alguse ja lõpuga lühike jupp. Ja siin on nad omavahel kokku saanud. Siin on nad sõlmunud." (lk 35)

Undivere ja selle ajalugu on mähkunud salapärasse ning mõisas leiab aset otse üleloomulikke sündmusi. Aeg ise näib seal teistmoodi voolavat, pealegi tundub häärberil isiklik tahe olevat. Majal lasub habras tasakaal, mille säilitamisel on aga oma hind ning mitte keegi pole kaitstud mõisas toimuvasse mõistatuslikku mängu kaasa kistud saamise eest. Kes kord Undiverre on sattunud, sel pole sealt enam pääsu: "Ajutiselt lahkuda võib siit igaüks, põrutada kas või Lõunamere saartele, aga lõplikult ära minna ei õnnestu kellelgi." (lk 130)

Just mõis on romaani peategelane, olgugi et jutustaja kinnitab, et majad raamatu tegelased olla ei saa (lk 35). (Tavalised majad muidugi mitte, aga Undivere mõis, nagu eespool kirjeldatud, on kõike muud kui tavaline.) Tegevuskoht ei seo üksnes erinevaid tegevusliine ühte, vaid mõjutab otseselt nende kulgu ja tegelaste saatuseid. Kõik inimtegelased on talle (sic!) allutatud või seisavad parimal juhul majaga samal pulgal, ent mitte kunagi kõrgemal. See ei tähenda, nagu oleks teose tegelaskond ühtne igav mass. Vastupidi, "Kella ja haamri" karakterite galerii on ülimalt mitmekesine ja värvikas. Raamatusse mahub palju põnevaid pisikesi (isiku)lugusid, mida jutustaja sageli otsekui möödaminnes romaanikangasse punub.

"Kell ja haamer" on väga mitmekihiline teos. Tegu on korraga nii ajaloolise romaani, müstilise põneviku, ulmeka kui ka filosoofilise mõtisklusega aja, saatuse ja jumaliku tasakaalu teemadel. Autor ei näi seejuures üht lugemisviisi teistele eelistavat, kõik romaani kihid on tähtsuselt (ja ka mahult enam-vähem) võrdsed. See peaks omakorda kindlustama raamatule laia lugejaskonna.

Raua romaan paistab silma ka oma vormilise lahenduse poolest. Nimelt kasutab autor erinevatel ajajärkudel toimuva tegevuse edasi andmiseks eri stiile. 19. sajandi esimesel poolel hargnev lugu on kirja pandud pikkade baroksete lausetega, sellal kui nõukogude aega markeerib reibas ja terav, paiguti lausa sotsrealistlikke tekste matkiv sõnastus ning tänapäeval aset leidvaid sündmusi antakse edasi lühikeste ja täpsete lausetega. Selline võte annab minevikulisele ainestikule ajaloolise hõngu ning loob kontrastseid õhustikke, mis rõhutab teose polüfoonilist ülesehitust.

"Kell ja haamer" on hoolikalt konstrueeritud romaan, mis ei mõju siiski kunstlikult. Siinkohal mängib olulist rolli autori otsus jätta mõned lahtised otsad kinni sidumata, mis ühtaegu aitab säilitada teose salapärast atmosfääri ja lubab tekstil hingata. Kui romaanile midagi ette heita, siis kulminatsiooni puudumist, või õigemini selle puudulikku efekti. Mitte et teoses oleks ootamatutest süžeepööretest ja rabavatest paljastustest vajaka – just see kruvibki ootused kõrgeks ja muudab lõpu ülejäänud tekstiga võrreldes veidi lahjaks.

Rein Raud märkis hiljaaegu Kazuo Ishiguro Nobeli preemia võitu kommenteerides, et ulmeline element Ishiguro loomingus teeb temast esimese nn žanrikirjaniku, kellele Rootsi Akadeemia auhinna on määranud. See omakorda avardavat kirjanduse piire.* Raud teeb sedasama eesti kirjanduse kontekstis. "Kell ja haamer" on korraga žanrikirjanduse tippteos ja tema järjekordne panus meie väärtkirjandusse, aidates nii kaasa esimese maine kasvule ning teise rikastumisele. Mis muud kui jalad selga ja Undiverre (kui julgete)!

* "Rein Raud Ishiguro Nobeli-võidust: esimene nii kõrge preemiaga pärjatud žanrikirjanik". – ERR 6. X 2017