Peeter Helme raamatukommentaar. Vana Tallinn!
„Vana Tallinn 28 (32)”
Tallinna Linnaarhiiv, 2017. 307 lk.
Ilmselt on Tallinna Linnaarhiivi sari „Vana Tallinn” tuttav igale ajaloohuvilisele. Nüüd on jõutud juba 28., sulgudes 32. osani. Säärane numeratsioon tähendab seda, et neli köidet ajaloouurimiste kogumikku jõudis ilmuda enne sõda, 1930ndatel aastatel, 1991. aastal otsustati aga hakata sarja uuesti välja andma. Võib vast liialdamata öelda, et praeguseks on „Vana Tallinn” kujunenud üheks soliidsemaks, korralikumalt ja põhjalikumalt teostatud ajaloosarjaks Eestis.
„Vana Tallinna” 28. köide on pühendatud professor Jüri Kivimäe 70. aasta juubelile ning vastavalt on siia kogutud artikleid ja kommenteeritud dokumente teemadel, mis haakuvad või liituvad Kivimäe enda uurimisteemadega.
Veidi enam kui kolmesajalt leheküljelt leiame alustuseks kogumiku koostaja Juhan Kreemi ülevaate Kivimäe tegevusest uurija ja õpetajana, samuti Jüri Kivimäe teadustööde ja publitsistika loendi ning kuus pikemat artiklit. Neile järgneb rubriik „Dokument ja kommentaar”, seejärel kaks ajalooraamatute retsensiooni ning teose lõpetavad artiklite ingliskeelsed kokkuvõtted. Tegu on tõesti põhjaliku ja korraliku ajalooteosega. Kui tahta viriseda ja millestki puudust tunda – aga iseenesest on see juba ülinõudlikkus – siis registrist ja artiklite saksakeelsetest kokkuvõttedest. Viimane oleks oluline pidades silmas seda, et läbi kogu nõukogude aja oli oluline osa Tallinna linnaarhiivist Lääne-Saksamaal ning Tallinna kesk- ja varauusaja uurimisel Saksamaal tänaseni oluline traditsioon.
Kuid need on tõesti vaid pisiasjad. „Vana Tallinn 28 (32)” on väga korralik ja äärmiselt huvitav teos, mis vaatamata oma kõrgele akadeemilisele tasemele on põnev lugemine ka igale ajaloohuvilisele laiemalt. Näiteks Anti Selarti artikkel „Kes ei rajanud Tallinn? Paul Johansen, võitlus normannismiga ja Eesti ajalugu” on väga põnev ja meelelahutuslik lugemine stalinistlikust ajalooteadusest ja toonasest propagandal ja kohati ka lausvaledel põhinevast järelduste tegemise kunstist.
Äärmiselt huvitav on ka Inna Põltsam-Jürjo käsitlus lastest ja lapsepõlvest 13.-16. sajandi Eestis. Kohati on see üsna sünge ja hirmuäratav lugemine, kuid aitab avada möödunud aega täiesti ootamatu ja ometi nii lähedase nurga alt. Eesti ajalugu seob Euroopa ajalooga ka käsitlus Riia peapiiskoppidest Avignonis ja arhiiviuuringutest Vatikanis. Kristjan Toomaspoeg toob selles välja vahest lausa üllatava fakti – keskaegsetest Riia peapiiskoppidest suri Avignonis tervelt viis meest, mis näitab Vana-Liivimaa väga tihedat seotust toonase paavstivõimu asupaigaga.
Põnevad on kogumiku teisedki artiklid ning nagu eelnevast selgub, ei ole „Vana Tallinn” sugugi ainult kitsalt Tallinna ajaloole keskenduv kogumik, vaid autorite pilk ja teemavalik on laiem. Usun, et sedalaadi raamat on tõesti Jüri Kivimäe vääriline ning üldse väärikas lisandus Eesti keskaja uurimisse.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio