Setu leelotraditsioon on laulust suurem
UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja võetud setu leelotraditsiooni alleshoidmiseks tuleb mõista, et leelo pole mitte üksnes laul, vaid ka keel, riided, tants ja laiem kultuuriruum, tõdeti Setomaal toimunud kolmandal leelokonverentsil.
Leelotraditsiooni püsimajäämiseks tuleb mõista ja tunda setu keelt ning teada, kuidas luua sõnu. Sõnadeloomiseks on aga vaja rohkem julgust mängida nii oma mõtete kui ka häälega.
Nii kõlaski konverentsil üleskutse laulda rohkem iseenda rõõmuks kui teistele näitamiseks. Lisaks rõhutati leelokooride tähtsust pärandi ja traditsioonide edasiandmisel noorematele põlvedele.
"Leelo on olemas seni, kuni inimesed laulavad. Mina palun, et setod laulaksid rohkem, et noored tuleks seto leelokooridesse ja siis kestab ka seto leelo veel kaua-kaua," ütleb 71-aastane leelotaja ja koorijuht Maria Noormets "Aktuaalsele kaamerale".
"Mina laulan küll üksinda ka, et kui ma teen sõnu, siis ma ikka laulan need öösel mitu korda läbi ja siis ma mõtlen, kas laulda seda sellise heliga või hoopis sellisega või milline heli sinna peale panna," kirjeldab Noormets.
Ta on kindel, et leelotamise traditsioon ei kao.
"Tuleb otsida järelkasvu, vanadel õpetada veel nii palju, kui võimalik, nii palju kui on võhma ja vot nii see siis lähebki edasi," usub Noormets.
Laulusootska Õie Sarv teab, kuidas järjepidevust tekitada.
"Need leelopargid, kes praegu tegutsevad, peaksid enda
hoole alla võtma ka oma lapsed ja lapselapsed," leiab Sarv.
"Kui nad näevad, mida nende ema või vanaema teeb,
siis kas nad tahavad või ei taha, midagi ikka jääb sealt külge," usub Sarv.
Toimetaja: Merilin Pärli