Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus
Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.
Tartu kunstinaised ei pöördunud sõgedasse vihafeminismi. Varemete vahel hakati looma ja hoidma ilusat kunsti - Lagle Israel, Mari Rääk,Tui Koort, Helgi Hirv, Betti Alver...
Vana kunstniku Alfred Kongo häirimatu härrandlik üksindus - ta tegi kõike õigesti, nagu eluaeg harjunud, segas värve, pingestas kompositsiooni, pintseldas lõuendit õpitud viisil. Kongo maalis lilli ja maastikke sõjaaegses „Pallases", sinna lõõmavasse tulle keset surma ja Euroopa hävingut need kadusid. Viimaste pintslikarvadega külastas igaviku veerel seisva kunstniku ateljeed äkiline valgusekiir. Keset korralikku õpitust lajatas vana mees maastikule ootamatu roosaka värvilitaka. Ja nõnda ja äkki - pilt sai meeletu elujõu, sündis imetabasus: kunstimaagia.
Umbes nõnda kirjeldas Herman Hesse 100 aastat tagasi vana kunstniku Klingsori viimast suve. Sarnaselt rääkis Jaak Kangilaski 50 aastat tagasi ülikoolis moodsa kunsti - foovide ajastu saabumisest. Siit hargneb seletus Alfred Kongo maalistiilist Indrek Hirve kunstitundlikus Tartu-Pariisi raamatus…
Kauni kunsti jäävusest – maalikunstist, päriskunstist, mitte moodsast wannabe- orjusest vabana - seisatu, rändaja, Tartu Kunstimajas Margus Meinarti pikka lõuendit vanadest vanemuislaste portreedest vaatama. Pahtliga lajatav maalistiil, täpsusküti ülimalt õige värvisegu – valgus ja valu nagu külmutatud aeg ammulahkunud näitlejate nägudel.
„Värve sega niikaua kuni tuleb see õige!" Aleksander Suumann kogus kokku oma pojad Imati ja Aapo ning andis neile napi sõnumi. Imat maalib tuhmhalle ja pruunikaid Tartu vanu seinu, Aapo on hea näomaalija. Tema õpilane Tea Lemberpuu on Konrad Mägi Ateljees tabanud Tartu vaimude tunni - Indrek Hirv, Urmas Vadi, Raul Oreškin, aga kõigepealt- koidulaulik Tõnis Mägi, iidne tarkus kalbes valguses, otsekui Nabokovi samanimelises luuletuses. Viimase viisaastaku parim portree Eesti maalikunstis. Pakun. Margus Meinarti parim portree on maalikunstnik Lembit Saartsi portree. Kõhna vanamehe igavene unistus – vanglapäevil kohatud moskvalanna põuasinist tagumikku taga igatseva kunstniku ahtake nägu „ei-ole-võimalik" taustal. Pilt oli üleval Eesti parima liblika- ja linnumaalija Heldur Viirese Hommage-näitusel mõni aeg tagasi.
Raekoja platsi vana kägisevat treppi pidi end katuse alla vedades jõuame täpselt sinna, kus Konrad Mägi maalis. Siin, tärpentinilõhnases toas, harjutab kümneid õpilasi vabaakadeemilises maalikoolis Tartu maali- valguse ja värvi lõputut lõuendimängu, mille sarnast veel ehk Pariisi Ladina kvartalis kohata võib.
Tartus õpetavad maali mitmed kunstnikud - Enn Tegova lastekunstikoolis, Robert Suvi Rahvaülikoolis, Kersti Suumann, Aime Asi, Jüri Kask, Marika Maramaa oma ateljeedes. Maalimist õpetatakse Tähe tänava kõrgemas Kunstikoolis ning ülikooli kunstikeskuses. Mikkeli galerii, Kunstnike Maja jm väikesed hubased galeriid on loonud Tartusse omaette nähtuse - impressionistliku kunstienklaavi, hästihoitud kultuurisaladuse.
Vana ja soliidne Tartu kunstimuuseum kosub lesbide rünnakrühmast - jalad harkis, põrandalekusev plika Raekoja platsi viltuses majas, kriiskavad muuseumitädid ning Eesti kalleim peldik- 4 eurot riigimuuseumi vallutanud pervode vahtimise eest - hullemaks minna ei saanud :„Dalshe nekuda!"
"Bilde, Künstler, rede nicht…"( Kujuta, kunstnik, ära lobise…)
Muidugi teab salanõunik Priimägi paremini mida Mefistofeles Faustile tegelikult ütles.
Tartu maalijad ei ole klantsglamuuris nähtavad, pigem hoiduvad ateljee varju. Väljakutsuvalt vanamoodne Tartu maal ei hooli globaalsest pseudomodernsest orjusest.
Kunst on Tartus täna väljakutsuvalt vanamoodne, elus ja ilus.
Toimetaja: Helen Eelrand