Arvustus. Parimad mälestused on tasuta ({{commentsTotal}})

Mari Saat
Mari Saat Autor/allikas: Wikimedia

Uus raamat

Mari Saat
Kuu King
Tammerraamat
120 lk

 

Väga hell raamat.
Muinasjutt peabki hell olema.
Kuigi vist ise ei oleks pidanud seda lugema. Samas on jube hea meel, et loetud.
Palju põntsakaid tuli, selliseid äratundmisi, et tahtnuks Mari Saadi üles otsida, kurjalt näkku vaadata ja küsida: vabandust, proua Meel, kas Te nuhkisite aastatel 1970-75 minu järele ja nüüd kasutate delikaatseid isikuandmeid?

Nimelt on ise elatud sellisel elamispinnal, nagu noormees Aleks, kes oletamisi on nii viieaastane, kuigi - imelik - lugeda ei oska. Et vahesein eraldab köögiosa ja elamisosa, ei, meil oli siiski päris sein, aga esikut küll ei olnud, otse köök. Solk-sees-vesi-väljas, on seda tüüpi elamisi nimetatud. Kemmerg oli koridori peal, tõesti, külm vesi ikka köögikraanist tuli, suurem pesemine kord nädalas õuepealses saunas. On ka küsitud, nagu Aleks, koju tulles ema käest, et kas võtan palitukese kohe seljast või ootan, kuni Sa ahju kütad.

Mispärast oodati, et jutt kuskil tolles ajastus veereb ja saadi tutkit. Täitsa tänapäev, üksikema oma muredega, suurem pesemine kord nädalas ujulas, seda ikka lubada jõuab. Ehkki riided saab küll kaltsukast, aga jalanõudega pole seal suurem asi, kõik on nii kallis ja nutikat ei saa Aleks tõenäoliselt IIALGI. Poiss muudkui kasvab, ikka riietest ja jalanõudest välja. Kui naiste duširuumi kaasa võtta, võib juba pahandus tulla, et liiga suur. Mispärast on sündmus, kui ristiema toob välismaalt – kas keegi ikka mäletab, mida see sõna kunagi tähendas – tuttuued, täiesti Aleksi enda saapad. Kuhu seinale ja milline rist see tuleks kohe joonistada. Kahju lausa jalga panna, õnneks oid, et poiss ju kasvab.

Kisub varase „Õnne 13” laadiks nutukaks, eks. Ma siiamaani tige, et seal niimoodi räime halvustati. Pisike kena kala, nagu Juhan Peegel kirjutas, maitsev, oi, maitsev, osta alati kilo rohkem, sest selle sööd praadimise käigus niikuinii ära.
Õnnelikul kombel nii ei lähe. Loomulikult, on ju Mari Saat hirmushea kirjanik. Läheb muinasjutuks, kus kohatakse toredat kellas-kingseppa ja õpitakse elutarkusi. Matmata küll, vaatamata, et vana äratuskella on lahe lahti lammutada, unistust saada bussijuhiks. Siis saab raha ja emale uue teleka osta, et ta saaks oma lemmikseriaale vaadata.
Ning saadakse ühendust haldjate maailmaga. Sealsamas kingsepa man, aknalaua peal. Pealkirjas mainitud Kuu Kingaga tema lossis, Kuldsete Kingade, Päikeseilvesega. Kuidas keegi uskuda tahab, haldjad on olemas, lollilt suureks kasvades, ennast igasugu jama uskuma sundides kaotatakse võime neid näha ära, ammugi nendega rääkimine.

Tore, et kõik tegelased on head, väikeste inimlikkustega, muidugi. Suurim äpardus puu otsa jäämine, sest ei oska Aleksi kantseldada jäetud linnaplika alla tulla. Äraütlemata hell ja muhe lugemine, lapseea hirmud ja rõõmud tulevad meelde, õudus, kui snepper teeb klõps, sa oled väike, väljaspool, võtit ei ole; õnnetunne, et ema tuleb koju, ema on kodus ja kõik hästi. Asjad, asjad kah on toredad, tunnete vastu ei saa nemad aga teps.
Ehk on õige, et parimad mälestused jäävad tasuta.

Toimetaja: Helen Eelrand



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: