Kirjastus Pegasus on andnud välja ühe tõeliselt kaaluka raamatu. Seda igas mõttes. Ahto Kaasiku „Pühapaikade teejuht. Eesti põlised väekohad” sisaldab 399 korralikul kriidipaberil värviliste illustratsioonidega kaetud lehekülge. See raamat on kättevõtmisel raske. Lisaks on mitukümmend aastat looduslike pühapaikade uurimise, kaardistamise, kirjeldamise, mõtestamise ja tutvustamisega tegelenud Kaasiku teos ka tõeliselt põhjalik. Isegi hirmutavalt põhjalik.

Nagu saatesõnast võib lugeda, leiavad tutvustamist „pühade paikade pärimused, ajalugu, koordinaadid, piirid ja juurdepääsutee. Lisatud on seni kõige põhjalikum loetelu kaitstavatest pühapaikadest” (lk 9).

Tõsi ta on – iga kirjeldatud paiga juures on kaart, samuti värvifoto või kaks, eraldi punases kirjas on  tsitaatidena välja toodud pühapaikadega seotud pärimusi või kohaliku rahva meenutusi. Samuti leiab lisalugemise soovitusi.

Raamat on mingis mõttes järg Ahto Kaasiku eelmisele, 2016. aastal ilmunud teosele „Põlised pühapaigad”, kuid tegu on siiski iseseisva ja eelmisest mahukama raamatuga. Algab see pikema sissejuhatusega, mis selgitab muu hulgas ära, miks raamatut üleüldse vaja on, kuidas see on koostatud ja mis põhimõtetest on lähtutud – nii näiteks seletatakse lugejale ära, et teoses käsitletav territoorium on suurem Eesti Vabariigist ning „Pühapaikade teejuhist” leiab ka Ingeri- ja Vadjamaa ning Ruhja ja Salatsi kandi pühapaiku. Praktiline on seegi, et selgitatakse, kust pärinevad raamatus pärinevad mõõdud või milliseid nimekujusid eelistatakse ja miks.

Sissejuhatavale osale järgneb ligi 350 lehekülge pühapaikade kirjeldusi maakondade kaupa ja siis tuleb raamatu lõpuosa „Lähme, hellad, hiisi mööda!”, mis räägib sellest, kuidas hiisi külastada, kas ja kuidas neid pildistada ja kuidas nendes kohtades üleüldse käituda. Raamatu lõpus on omakorda veel soovitusi lisalugemise ja ka lisavaatamise leidmiseks. Ehk siis veelkord – Ahto Kaasiku „Pühapaikade teejuht” on tõesti äärmiselt põhjalik raamat.

Ühelt poolt on tegu tõsise ja teadusliku andmekoguga, mis dokumenteerib looduslikud pühapaigad teose valmimise seisuga nii kirjas kui pildis. Teiselt poolt on see kindlasti ka ränduri või reisija käsiraamat. See raamat, nii raske kui ta ka on, on ometi sobiv teos, mis tasub endaga ühes võtta neid kohti külastama asudes. Ja kolmandas mõttes on see kindlasti programmiline dokument. Mingis mõttes isegi religioosne teos, mis kannab endas maausu, pühapaikadest ja loodusest väge ja tuge otsiva ilmavaate põhimõtteid.

Igatahes on lugejal vabadus võtta „Pühapaikade teejuhti” ükskõik millise nimetatud nurga alt ning see tagab kindlasti raamatule ka suure kasutusvõimaluse, kuna väga erinevate huvide ja arusaamadega inimesed leiavad siit kindlasti midagi just endale sobivat.