Arvustus. Olavi Otepalu rock'n'roll ja ridamaja, süldist rääkimata ({{commentsTotal}})

Olavi Otepalu
Olavi Otepalu Autor/allikas: Facebook

Uus plaat
Olavi Otepalu
"Elan täiega" (ise välja antud)
2/10

Selliseid plaate arvustatakse reeglina kahel põhjusel: esitaja on kas kirjutaja sõber või hõõrub autor tulevasele tapatööle mõeldes rõõmust käsi ja naerab juba omaette hullu professori naeru.

Juurdlesin minagi, kuhu ma oma 12-sentimeetrised katusenaelad panin ja kuulasin plaadi läbi. Esimese kuulamisega ei jäänud meelde suurt midagi. Kuna mul oli parajasti üsna ebameeldiv migreen, siis kuulasin järgmisel päeval plaadi veel korra läbi, astudes selle sammuga kahtlemata üsna eksklusiivse klubi liikmeks. Üldine järeldus oli sama – nalja eriti ei saanud ehk siis see plaat ei ole nii halb, et seda oleks lõbus kuulata. Vastupidi, oma esimese plaadiga on maha saanud bänd, kes leiab kahtlemata palju kuulajaid, aga ühtlasi on tegu väga keskpärase materjaliga, lihtsalt tuleb arvestada konteksti.

Mõelgem hetkeks mõnedele inimestele, keda leidub vist meie kõigi tutvusringkonnas. Need on enamasti keskealised ja keskeast väljuvad inimesed, kes ostavad süsinikkiust raamiga nelja amordiga ratta, riietuvad pealaest jalatallani lycra'sse, soetavad 500-eurosed spordiprillid ja teevad paarikümnekilomeetrise ringi suvisel jalgrattateel või männimetsas. Nad on oma välja teenitud ridamaja garaažinurgas sisse seadnud võimendi ja ostnud paar läikivat Fenderit ja Gibsonit, mida sõrmitsedes end Facebookis eksponeerida ja sünnipäeval sõprade piinamiseks kasutada. Neil on ehk ka nahkjakk ja motikas, halvimal juhul kannusega kauboisaapad, Canon EOS 5D tihaste või Islandi liustike pildistamiseks (pärast saab kultuurimajas näituse ka teha) ja töökoht, kuhu esmaspäeval tagasi minna. Nad ütlevad teistele, et see on lihtsalt hobi, aga tegelikult tahavad nad ikkagi seda inimlikku lisalaksu, tunnustust.

"Elan täiega” oleks 1990. aasate keskel olnud Eesti muusikas üle keskmise heliga bänd, aga tollal tase lihtsalt oligi selline, digidibomm. Aga ma ei kahtle hetkegi, et see on ansambel, kellel on olemas täiesti korralik nõudlus, tantsuks Amigos, Kannu Kõrtsis, Musta Täku Tallis, Pärnu Kuursaalis ja Prisma töötajate jõulupeol. Miks nad siis ei võiks olemas olla? Inimene tuleb pärast tööd välja, joob kaheksa(teist) siidrit või pilsnerit ja teeb paar tantsusammu laulusõnade “mälestus meist hõõgub su sees” või “leidub tähti taevas” saatel. Muidugi, aga ehk siiski mõni väike soovitus.

Kõige kohutavam osa selle bändi juures ongi laulusõnad. Ma arvan, et enamik meist on 15-16-aastaselt kirjutanud väga halbu luuletusi iseenda otsimisest, üksindusest, armuvalust ja vabadusest. Selline lüürika ei kuulu avaldamisele, jätke need ainult endale või äärmisel juhul näidake inimesele, kes võib neid tahta lugeda teie tundmiseks. Eriti kui te pole 16, vaid pigem 40.

Lauluhääl ja pillimänguoskus on sellised kategooriad, mille olulise parandamisega tuleb kole palju vaeva näha. Selle viieliikmelise bändi saund kõlab sarnaselt helipildiga, mida on kole palju näha näiteks Soome muusikas, stiili suurimad importijad on seni olnud Smilers ja Terminaator, selline popilikum perusrock. Olen juba nende kohta kuulnud määratlusi raharock ja küprock.

Aga sõnadega on olemas paar kiiret nippi, kuidas (soovi korral) omandada pisut rohkem näilist sügavust. Esiteks tasub tutvuda eesti luule vanema ja uuema klassikaga, mis on pakkunud imidži tervele reale bändidele (Ruja, Jäääär, uuematest nt Põhja Konn, Mikk Tammepõld jpt), mõnel õnnestub see veenvamalt, teisel märksa vähem, aga teatud tase on garanteeritud. Selleks on mõned head spikerdamiskohad, näiteks luulekogu “Armastuse valgus” (ISBN 9789985338964, Tallinna Ülikooli kogus ja Keskraamatukogus olemas nii kohalkasutuseks kui kojulaenutuseks!), Karl Ristikivi “Inimese teekond” (9985307879) või minu poolest hoopis Viivi Luige “Kogutud luuletused” (9789949270972). Loomulikult võib ka tellida praeguse aja juhtivatelt veel täiesti elus laulusõnade autoritelt nagu Kristiina Ehin või Aapo Ilves. Jah, tõenäoliselt nad tahavad ka raha saada, aga kuna bändil raha vist on (bändis on mh Aadu Luukase poeg Indrek Luukas ja Olavi Otepalu on tegelenud erinevate äridega), siis ma garanteerin – see tasub ära, sest ridadega "tee mida tahad, sul on vabadus käia oma teed" väga kaugele ei sõua.

Eraldi küsimus on nüüd muidugi see, et kuhu antud kollektiiv täpsemalt tahab üldse jõuda? Praeguses seisus neid ilmselt Kukemurule, Intsikurmu, Küünikontserdile või Illiku I Land Soundile ei kutsuta. Vahetame need nahktagid ruuduliste või mustade särkide vastu, sõnadeks anname ette Underi ja Alveri, sünteka peidame kaskede või IPA-putka taha ära ja palume mängida natuke minoorsemalt-aeglasemalt, siis äkki läheb õnneks. Võib-olla nad üldse ei tahagi seda ja võib-olla neid ikkagi ei kutsuta.

Aga pole hullu, nagu Schilling näitas, siis iga ärakoolnud festival reinkarneerub järgmises metsatukas ja üritused maailmast otsa ei saa. Ka sellel bändil on oma publik ja nemadki tahavad elada, täiega.

Bänd esitleb 24. novembri õhtul Von Krahlis oma debüütalbumit.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: